Sain ühe lugejakirja, mis on väga paljude naiste needus ja hingevalu – mida teha olukorras, kus laps on olemas või tulekul, aga mees on justkui puupea. Pikem lugu on näha tasulistele tellijatele, aga olulise sõnumi hüüan siinkohal kõigile naistele välja: Ärge saage lapsi mehega, kelle suhtes on teil VÄHIMGI kahtlus. Naised – teil on kontroll sünnitada lapsi tervesse perekonda, tervete inimeste keskele. Kui mehega on probleeme suhte ajal, millel on oluline määr (st tülid kõrgu

Ligi 10 aastat kodukontorit on saanud pausi. Tahtsin öelda, et ettevõtlus on saanud pausi, aga see jääb ilmselt minuga surmani.

Palusin Sleeping Yogini grupis jagada inimestel lugusid, mida koos uurima hakata. Üks selline lugu on mulle erinevates mõtetes tuttav. Ma olen selles olnud ning seda kõrvalt näinud ja käsi laiutanud – kuni kumbki osapool ei soovi südamest muutust, kestab see dünaamika pikki aastaid. Dünaamika, kus naine annab mehele leivapurukesi, päriselt kätt lubamata, ning mees muudkui ootab. Kiri oli selline: „On üks suhe, mis on kestnud viimased 8 aastat ja meenutab juba kindluse piiram

Kas inimesi peaks elust välja lõikama? Just neid, kes on pereliikmed või olnud terve elu lähedased? Mis siis, kui suhte dünaamika muutub kardinaalselt – enne oli jube hea, aga nüüd on vahel päris jube? Kas pagedes probleemide eest otsivad need sind igal juhul üles? Olen varem kirjutanud, kuidas „probleemide eest ei page“-müüt hoiab inimesi kehva suhte lõa otsas, sest „ma ju pean selle õppetunni läbi tegema“ või „õppima andestama“ või „võtma teda nii, nagu ta on“.

Ma olen spirituaalsusest väsinud. Kui ma loen hingamislaagrite, väeringide, elu muutvate koolituste kohta, klõpsan need kiirelt kinni. Tegelikult on see vaid üks osa spirituaalsusest, millest ma väsinud olen. Tegelikult võiksin ma hea meelega oma õpetaja meditatsioonilaagris istuda või Tiibeti templites kolistada. Aga kõik see manifesteerimine-resoneerumine-„siit algab sinu uus elu“-läänelik kommerts-spirituaalsus tekitab mingil põhjusel minus võõrandumist. Kõik need...

Olen kahe aasta jooksul kohanud oma ebapiisavustunnet rohkem kui varasemas elus üldse. Kuigi ebapiisavustunde osa on meis kõigis olemas, on paljudel võimalus seda osa hoida filtrite all peidus. Koolis oli mul lihtne tunda staarina – osalesin miljonis ringis, käisin pidevalt võistlemas, samal ajal mässasin keskpärasuse vastu, suhtlesin enamasti vanemate kuttidega, kes mind pisarateni naerutasid, ja kõige selle abil tundsin, et ma olen KEEGI. Igal juhul keegi, kes on piisav. Ko

Istun oma trepialuses konkus, kus on hunnik riideid, nüüd ka mänguasju, tehnikat ja muud kola. Varem oli siin avarus ja ruum. Nüüd on kõik sassis ja segamini. Kohmitsen riiulil paberivirnade vahelt välja ühe salajase ümbriku – Leopoldi esimene käsitsi kirjutatud kiri mulle. Ma käisin seda kirja kolm aastat tagasi siin konkus korduvalt lugemas. Istusin siin pingil ja vaatasin tema käekirja, aeglustasin lugemise tempot ja püüdsin tunnetada, millise tundega tema neid ridu kirja

Andsin Hiiumaal mõnusaid joogatunde ja tundsin end jälle vanas elemendis, millest pereelu on kaugele viinud. Pärast tundi läks jutt spirituaalsetele praktikatele ja meenutasin aegu, mil ma ärkasin 3.30 varahommikul, tegin 2–3 tundi meditatsiooni, hingamisharjutusi ja joogat, äratasin energiaid ja hõljusin kuskil kosmoses ringi. „Aga nüüd oled sa normaalne ja sööd ikka kommi ka?“ küsis üks osaleja naljatledes. „Nüüd ma söön väga palju komme!“ viskasin naerdes vastu. Mõtlen nüü

Sõbranna küsis mõni aeg tagasi, et kust tema oma Leopoldi küll leida võiks. See oli väga hea küsimus! Ma usun sellesse, et inimesed, kes juhendavad armastuse tõmbamist ja teevad vastavaid kursusi – neile on lihtsalt (saatuse poolt) antud hea suhe ning selle juures nad arvavad teadvat valemit. Kui nad PÄRISELT teaksid armastuse tõmbamise valemit, siis oleks kõik kursuse-koolituse läbijad 100% pärast suhtes. Aga miskipärast tuleb nii välja, et inimesed on endiselt üksikud. Ma a

Ma ei taha midagi teha. Kõik on nii raske. Mõtlen, kui hea oleks ära surra – siis saaks puhata. Ma ei viitsi pesta, ei viitsi midagi viisakat selga panna, ei taha mõelda, et peaksin toituma paremini, liikuma rohkem. Tahan ainult maiustada ja istuda. Kõik ajab nii vihaseks. Kõik ajab lihtsalt nii vihaseks. Millelgi ei ole mõtet. Miski ei vaimusta, ei ole huvitav. Ma ei salli oma keha. Minust ei ole midagi enam järel. Kui hea oleks olla surnud. Olen viimase 15 aasta jooksul sel

Kas sa oled hästi kursis oma traumadega ja kipud konfliktides selgitama, et sa käitud NII ja NII, sest et kunagi juhtus NAA? Kas sa ei suuda olla konkreetne, seada selgeid piire ja seetõttu satud ebamugavatesse olukordadesse? Kas sa kipud avameelselt jagama, mis sinu sees toimub? Ja raskemad küsimused. Kas sa kipud kergesti haavuma? Kas sulle tundub tihti, et teised on sinuga ebaõiglased? Kas sa tunned kadedust, kui teistel läheb hästi või teised suisa saavad liiga kergelt ed

Pill tuleb pika ilu peale! Ära hõiska enne õhtut! Õnn ja õnnetus käivad paaris. Õnnes vaata ette, õnnetuses looda. Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse. Loen Eesti vanasõnu, mis nõiuvad alati ette kartma kurja, mis võib tulla ja igal juhul mitte nautima seda õnne, mis on , sest küll see kohe-kohe läbi saab. Iga kord, kui ma kirjutan sellest, kui äge kaaslane mul on ja kui palju ma teda armastan, tuleb keegi moraali lugema. „Olge 30, 40 aastat koos – no siis vaatam

See lugu ajab paljud rahumeelse vanemluse austajad põlema, aga põletav tunne on hea teeviit stagneerunud maailmavaatele. Seega – miks mitte torkida? Lugesin just anonüümset teemapüstitust, kus ema on oma 3-aastase poja heaks justkui kõik teinud – laskub tema tasemele jonnides, kuulab teda, valideerib, veedab üks ühele aega, toetab, hoiab, kõike teeb, aga laps ikka kisendab ja karjub. Mees oli seepeale maininud, et on lapse ära harjutanud jonniga tähelepanu saama. Ma olin mehe

Kui ma aastaid tagasi vallaline olin, soovitas sõbranna mul minna kohtama ühe oma tuttava noormehega. Olin poissi joogatunnis näinud – tagasihoidlik ja vaikne tüüp. Ütlesin sõbrannale, et poiss on nagu kaisumõmmi, mulle oleks natuke rohkem särtsu vaja. „Aga äkki sulle ongi kaisumõmmit vaja nende nartsissistide kõrval, kelle otsa oled koperdanud?“ küsis ta. „Võib-olla tõesti,“ vastasin. Aga ma ei saanud mitte midagi parata, et need rahulikud, vaiksed „head poisid“ mulle kuidag

Jälgin Instagramis psühholoog Nicole LePera postitusi, mis on nagu "Luuüdini paljas" lood, aga palju lühemad, selgemad ja hästi informatiivsed. Soovitan! Täna jäi mulle silma tema postitus, kus ta lahkab people-pleasin g ehk kõigile meeldida püüdva tütre tüüpi ja vastutustundetud poega ning kuidas need teineteise poole tõmbuvad.   Kõigile meeldida püüdev tütar pidi juba väiksest peale tundma vastutust kõikide ja kõige eest enda ümber. Nicole ei kirjuta täpselt, miks see lapse

Kogen iga mõne aasta tagant depressiooniperioode, mida olen neid ka siin kajastanud. Mõnes mõttes on depressioon saanud mulle sõbraks, kuigi mul läheb alati väga kaua aega, et teda ära tunda. Sõber on ta mulle seetõttu, et näen depressiooni kui vana olemisviisi purustajat, millest koorub alati mingi teistsugune versioon minust. Depressioon kui kõige senise kadumine, hukk, suremine, mis on ängistav, segadust tekitav lõputu pimedus, kus kõik hea on kaotanud tähenduse. Ja samas

Aastaid tagasi kohtusin Indias fotograaf Alessandroga , kellega aeg-ajalt oleme siiani mõtteid vahetanud. Vaatasin hiljuti ta videot, kus ta rääkis, et ta tundis end petturina, kuna tema uudisvoog koosneb ainult joogapiltidest ja spirituaalsetest juttudest, kuid nüüd on ta sellest eemale liikunud. Samas oli ta ise suur joogataja, aga pole ammu füüsilist praktikat teinud. Kas ta on seetõttu võlts, et ta ei ela enam joogalikku elu, kuigi ta aastaid seda oma praktikas ja töös vä

Tegin üleskutse paar päeva tagasi, et rahvas annaks nõu, mis värvi juuksed värvida. Sealt jäid silma kommentaarid, mis meenutasid muigega mind ennast mõned aastad tagasi ja mis on minus teatud määral siiani. "Aga mõtle, mis on see sügavam emotsioon, mida sa ei teadvusta, mis sind sunnib muutust otsima!" - kirjutasid isehakanud terapeudid. Ma küsiks vastu - aga miks ma seda tegema peaksin? Kui eesmärk on see, et ma kaotaksin ära soovi midagi endas muuta, siis kui kaugele ma p

Lugesin põnevat teemapüstitust, mille emotsiooni („ma ei salli oma elu“) vast paljud teisedki tunnevad, kuigi igaühe põhjus, miks eluga rahulolematu olla, on erinev.   Teema oli aga selline:   „ Olen abielus, imelise mehega ning meil on kaks last. Ja ma vihkan oma elu, iga päeva, tundi ja minutit sellest. Hommikul ärkan mõttega, et saaks ometi juba õhtul uuesti magama. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi saab laste olemasolu nautida. Hommikul ärkad unisena, sest piisavalt ma

Kõndisime Leopoldiga poes ringi ja ta viitas spordipoele: „Lähme ostame sulle tossud! Su omad on juba kulunud.“ Muigasin: „Ei ole tarvis,“ ja kõndisime edasi.   Ta oli alles hiljuti ostnud mulle hirmkalli tagi ja pusa – lihtsalt niisama. Ei mingit tähtpäeva- või „palun vabandust, et haiget tegin“ indulgentset kingitust.   Mõtlesin hiljem, miks on nii raske vastu võtta, kui keegi „lihtsalt niisama“ tahab midagi head teha või kinkida. Üks lugeja kirjutas sarnasel teemal, kuidas