Kümme aastat on möödas aastast 2016. See tundub nagu kolm aastat tagasi, samas nagu terve igavik versiooni vahel, kes ma olin toona ja kes ma olen nüüd.

„Sa said valesti aru!“ „Selline ongi siis see sinu „teadlikkus“?“ „Sa oled liiga tundlik!“ „Hakkab jälle pihta …“ Kuidas aru saada, et sind gaslight itakse? Ehk siis pannakse arvama, et viga on tegelikult sinus, mitte selles tüübis, kes sind gaslight ib. Ma olin väga palju aastaid see tüüp, kes sattus gaslight imisest segadusse. Ma ütlesin, et mul on valus – nii ei ole okei teha. Vastu tulid need laused seal üleval, ja muud sellised vastutuse ära lükkamised. Ma ärritusin, ses

Olen viimasel ajal mõtisklenud oma möödunud suhete üle. Armastasin pahasid poisse – ebateadlikult. Teadlikul tasandil otsisin ma mehi, kes on südamlikud, avatud … ägedad, selle parimas mõttes. Ning sellised tüübid ma ka leidsin. Paraku see oli üks osa neist ja see osa, mida ma teadvustamata otsisin, jätsin ma ka neid kohates tähelepanuta. Põnev on see, et mida rohkem me enda mustrites teadlikkuse tasandile toome, seda vähem on neil jõudu alateadlikul tasandil meile teed sill

Sain esimest korda emaks rohkem kui 14 aastat tagasi. Olin siis 23. Tundsin iga pisimagi valepöörde pärast süütunnet. Süütunnet, et ma kergesti ärritusin; süütunnet, et ma nutsin väsimusest ja lootusetusest. Süütunnet, et ma pole piisavalt rahulik, soe, armastav, see ja teine.

11. klass, vahetund koolis, talvine aeg. Istun sõpradega radiaatori vastas ja järsku heliseb kell, mis kutsub meid tundi. Tõusen püsti ja tunnen, kuidas veri tõuseb pähe ning kaotan teadlikkuse. Olen justkui minestanud, aga keha toimetab edasi. Nagu kuskilt pilvede vahelt näen, et väljas paistab päike. Küsin sõpradelt, kas suvi on käes. Püüan kuidagi aru saada, mis ümber minu toimub. Võib-olla küsin veel midagi, aga see oli ainus lause, mis mulle meelde jäi. Edasi on mäluauk.

Sain ühe lugejakirja, mis on väga paljude naiste needus ja hingevalu – mida teha olukorras, kus laps on olemas või tulekul, aga mees on justkui puupea. Pikem lugu on näha tasulistele tellijatele, aga olulise sõnumi hüüan siinkohal kõigile naistele välja: Ärge saage lapsi mehega, kelle suhtes on teil VÄHIMGI kahtlus. Naised – teil on kontroll sünnitada lapsi tervesse perekonda, tervete inimeste keskele. Kui mehega on probleeme suhte ajal, millel on oluline määr (st tülid kõrgu

Ligi 10 aastat kodukontorit on saanud pausi. Tahtsin öelda, et ettevõtlus on saanud pausi, aga see jääb ilmselt minuga surmani.

Palusin Sleeping Yogini grupis jagada inimestel lugusid, mida koos uurima hakata. Üks selline lugu on mulle erinevates mõtetes tuttav. Ma olen selles olnud ning seda kõrvalt näinud ja käsi laiutanud – kuni kumbki osapool ei soovi südamest muutust, kestab see dünaamika pikki aastaid. Dünaamika, kus naine annab mehele leivapurukesi, päriselt kätt lubamata, ning mees muudkui ootab. Kiri oli selline: „On üks suhe, mis on kestnud viimased 8 aastat ja meenutab juba kindluse piiram

Kas inimesi peaks elust välja lõikama? Just neid, kes on pereliikmed või olnud terve elu lähedased? Mis siis, kui suhte dünaamika muutub kardinaalselt – enne oli jube hea, aga nüüd on vahel päris jube? Kas pagedes probleemide eest otsivad need sind igal juhul üles? Olen varem kirjutanud, kuidas „probleemide eest ei page“-müüt hoiab inimesi kehva suhte lõa otsas, sest „ma ju pean selle õppetunni läbi tegema“ või „õppima andestama“ või „võtma teda nii, nagu ta on“.

Ma olen spirituaalsusest väsinud. Kui ma loen hingamislaagrite, väeringide, elu muutvate koolituste kohta, klõpsan need kiirelt kinni. Tegelikult on see vaid üks osa spirituaalsusest, millest ma väsinud olen. Tegelikult võiksin ma hea meelega oma õpetaja meditatsioonilaagris istuda või Tiibeti templites kolistada. Aga kõik see manifesteerimine-resoneerumine-„siit algab sinu uus elu“-läänelik kommerts-spirituaalsus tekitab mingil põhjusel minus võõrandumist. Kõik need...

Olen kahe aasta jooksul kohanud oma ebapiisavustunnet rohkem kui varasemas elus üldse. Kuigi ebapiisavustunde osa on meis kõigis olemas, on paljudel võimalus seda osa hoida filtrite all peidus. Koolis oli mul lihtne tunda staarina – osalesin miljonis ringis, käisin pidevalt võistlemas, samal ajal mässasin keskpärasuse vastu, suhtlesin enamasti vanemate kuttidega, kes mind pisarateni naerutasid, ja kõige selle abil tundsin, et ma olen KEEGI. Igal juhul keegi, kes on piisav. Ko

Istun oma trepialuses konkus, kus on hunnik riideid, nüüd ka mänguasju, tehnikat ja muud kola. Varem oli siin avarus ja ruum. Nüüd on kõik sassis ja segamini. Kohmitsen riiulil paberivirnade vahelt välja ühe salajase ümbriku – Leopoldi esimene käsitsi kirjutatud kiri mulle. Ma käisin seda kirja kolm aastat tagasi siin konkus korduvalt lugemas. Istusin siin pingil ja vaatasin tema käekirja, aeglustasin lugemise tempot ja püüdsin tunnetada, millise tundega tema neid ridu kirja

Andsin Hiiumaal mõnusaid joogatunde ja tundsin end jälle vanas elemendis, millest pereelu on kaugele viinud. Pärast tundi läks jutt spirituaalsetele praktikatele ja meenutasin aegu, mil ma ärkasin 3.30 varahommikul, tegin 2–3 tundi meditatsiooni, hingamisharjutusi ja joogat, äratasin energiaid ja hõljusin kuskil kosmoses ringi. „Aga nüüd oled sa normaalne ja sööd ikka kommi ka?“ küsis üks osaleja naljatledes. „Nüüd ma söön väga palju komme!“ viskasin naerdes vastu. Mõtlen nüü

Sõbranna küsis mõni aeg tagasi, et kust tema oma Leopoldi küll leida võiks. See oli väga hea küsimus! Ma usun sellesse, et inimesed, kes juhendavad armastuse tõmbamist ja teevad vastavaid kursusi – neile on lihtsalt (saatuse poolt) antud hea suhe ning selle juures nad arvavad teadvat valemit. Kui nad PÄRISELT teaksid armastuse tõmbamise valemit, siis oleks kõik kursuse-koolituse läbijad 100% pärast suhtes. Aga miskipärast tuleb nii välja, et inimesed on endiselt üksikud. Ma a

Ma ei taha midagi teha. Kõik on nii raske. Mõtlen, kui hea oleks ära surra – siis saaks puhata. Ma ei viitsi pesta, ei viitsi midagi viisakat selga panna, ei taha mõelda, et peaksin toituma paremini, liikuma rohkem. Tahan ainult maiustada ja istuda. Kõik ajab nii vihaseks. Kõik ajab lihtsalt nii vihaseks. Millelgi ei ole mõtet. Miski ei vaimusta, ei ole huvitav. Ma ei salli oma keha. Minust ei ole midagi enam järel. Kui hea oleks olla surnud. Olen viimase 15 aasta jooksul sel

Kas sa oled hästi kursis oma traumadega ja kipud konfliktides selgitama, et sa käitud NII ja NII, sest et kunagi juhtus NAA? Kas sa ei suuda olla konkreetne, seada selgeid piire ja seetõttu satud ebamugavatesse olukordadesse? Kas sa kipud avameelselt jagama, mis sinu sees toimub? Ja raskemad küsimused. Kas sa kipud kergesti haavuma? Kas sulle tundub tihti, et teised on sinuga ebaõiglased? Kas sa tunned kadedust, kui teistel läheb hästi või teised suisa saavad liiga kergelt ed

Pill tuleb pika ilu peale! Ära hõiska enne õhtut! Õnn ja õnnetus käivad paaris. Õnnes vaata ette, õnnetuses looda. Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse. Loen Eesti vanasõnu, mis nõiuvad alati ette kartma kurja, mis võib tulla ja igal juhul mitte nautima seda õnne, mis on , sest küll see kohe-kohe läbi saab. Iga kord, kui ma kirjutan sellest, kui äge kaaslane mul on ja kui palju ma teda armastan, tuleb keegi moraali lugema. „Olge 30, 40 aastat koos – no siis vaatam

See lugu ajab paljud rahumeelse vanemluse austajad põlema, aga põletav tunne on hea teeviit stagneerunud maailmavaatele. Seega – miks mitte torkida? Lugesin just anonüümset teemapüstitust, kus ema on oma 3-aastase poja heaks justkui kõik teinud – laskub tema tasemele jonnides, kuulab teda, valideerib, veedab üks ühele aega, toetab, hoiab, kõike teeb, aga laps ikka kisendab ja karjub. Mees oli seepeale maininud, et on lapse ära harjutanud jonniga tähelepanu saama. Ma olin mehe

Kui ma aastaid tagasi vallaline olin, soovitas sõbranna mul minna kohtama ühe oma tuttava noormehega. Olin poissi joogatunnis näinud – tagasihoidlik ja vaikne tüüp. Ütlesin sõbrannale, et poiss on nagu kaisumõmmi, mulle oleks natuke rohkem särtsu vaja. „Aga äkki sulle ongi kaisumõmmit vaja nende nartsissistide kõrval, kelle otsa oled koperdanud?“ küsis ta. „Võib-olla tõesti,“ vastasin. Aga ma ei saanud mitte midagi parata, et need rahulikud, vaiksed „head poisid“ mulle kuidag

Jälgin Instagramis psühholoog Nicole LePera postitusi, mis on nagu "Luuüdini paljas" lood, aga palju lühemad, selgemad ja hästi informatiivsed. Soovitan! Täna jäi mulle silma tema postitus, kus ta lahkab people-pleasin g ehk kõigile meeldida püüdva tütre tüüpi ja vastutustundetud poega ning kuidas need teineteise poole tõmbuvad.   Kõigile meeldida püüdev tütar pidi juba väiksest peale tundma vastutust kõikide ja kõige eest enda ümber. Nicole ei kirjuta täpselt, miks see lapse