Lühijutu platvorm Threads ehk eestindatult Lõimla toob mu uudisvoogu viimasel ajal kohtingumaailma lugusid. Uurin neid huviga, sest pikantsed juhtumid on igati põnev lugemisvara, kui mu enda elu kipub üsna sündmustevaene olema.

Olime Leopoldiga meie suhte alguses pikalt mõnusa vabagraafiku peal – ärkasime, mil tahtsime, uinusime, mil tahtsime, logelesime kodus, aeg-ajalt oma projektide pärast sinna-tänna sõites. Aga alati KOOS. Meil oli täielik vabadus. Seejärel sündis Nööbike. Tema röövis suure osa meie vabadusest, kuigi meil oli võimalus enamasti kahekesi seda väikse lapse kasvatamise koormat jagada. Kui ma nüüd üle mitmete aastate jälle kontoritööle läksin, tundub, et me jookseme kohati teineteis

Vaatasime kaaslasega dokumentaalfilmi „Minu kallimad“ ja algatasime diskussiooni selle üle, kas mul võiks olla ka keegi veel kõrval, kellega äratada liblikaid, treenida vaba armastust ja õppida enda pimedaid tahke. Kõik need on põhilised argumendid, miks teist suhet kõrvale otsitakse. „Ma olen vaba, ma lasen teise vabaks.“ „Teine suhe täidab tühimikke, mida mu kaaslane ei suuda täita.“ „Me õpime isetust, armastuse vaba voolamist.“ Jne.

Tõlge Ram Dassi loengust 80ndatel aastatel Sydneys: Chaos and Cosmos. *** Näen paljusid inimesi minu juurde tulemas ja ütlemas: „Ram Das,...

Lahkuminek. Süda on purunenud, aga samas on kergus. Ja siis hakkab tulema filtreid, maske, millega tõde matta. „Ta oli nartsissist.“ „Ma ootasin mehelt, et ta mind parandaks, mind armastaks. Aga ma pean enne olema ise tervik, ennast ise armastama. SIIS saab tulla see õige. See oli karm õppetund.“ „Keegi ei saa mind armastada mind minu eest. Ta oli mulle peegliks mu enesehinnangule. Ma nüüd näen seda, et ma pean end ise rohkem väärtustama.“ „Ma õppisin seda, teist, kolmandat …

Olin ärritunud, aga töötasin enda sees iga nüansiga, et keegi väljastpoolt sellega pihta ei saaks. Teised pole süüdi selles, mis toimub minu sees. See on minu töö. Väänasin parasjagu põrandapesulappi kuivaks, kui Leopold tuli selja tagant, kükitas mu juurde ja tegi musi. Pauh! Kõik pinged olid ühe matsuga igavikku hajunud. Sellest väikesest musimatsust. Ma ei oodanud talt tuge, ma ei oodanud milleltki midagi. Ma astusin samme, et ise endaga toime tulla. Järsku oli maailm astu

„Kuhu on kadunud see mees, kellest ma kaks aastat kirjutasin?“ küsisin läbi pisarate Leopoldilt pärast meie järgmist tüli. „Ma ise ka ei tea,“ vastas ta vaikselt. Nööbikese saabumine on meist välja toonud kõige pimedamad urkad ja oleme poolteist aastat piike murdnud. Oleme mitmel korral jõudnud punkti, kust enam koos ei taha edasi minna. Õigemini mina ei taha, sest olen kadunud lootusesse. Mesinädalad on läbi. Esimesed ilusad armumisaastad on möödas. Oleme jõudnud kohta, kus

Olin aastaid suhetes, mis põhjustasid tohutut hingevalu ja enda lohutuseks öeldud „õppetunde“, mis aga ei jõudnud kunagi rahutundeni, et vot, see on hea ja mõnus suhe. Enamik suhteid algab ägedast särtsust, kus maailm tundub roosa ja kõikjal voolavad kissellijõed. Aga mingi aja pärast ilmub kisselli sisse ohtralt klimpe ja suhe muutub kohati isegi ebameeldivaks. Miks me ometi sellisesse suhtesse jääme? Miks me siis küll ära ei kõnni, kui teine pidevalt haiget teeb, halvasti ü

Istun oma trepialuses konkus, kus on hunnik riideid, nüüd ka mänguasju, tehnikat ja muud kola. Varem oli siin avarus ja ruum. Nüüd on kõik sassis ja segamini. Kohmitsen riiulil paberivirnade vahelt välja ühe salajase ümbriku – Leopoldi esimene käsitsi kirjutatud kiri mulle. Ma käisin seda kirja kolm aastat tagasi siin konkus korduvalt lugemas. Istusin siin pingil ja vaatasin tema käekirja, aeglustasin lugemise tempot ja püüdsin tunnetada, millise tundega tema neid ridu kirja

Sõbranna küsis mõni aeg tagasi, et kust tema oma Leopoldi küll leida võiks. See oli väga hea küsimus! Ma usun sellesse, et inimesed, kes juhendavad armastuse tõmbamist ja teevad vastavaid kursusi – neile on lihtsalt (saatuse poolt) antud hea suhe ning selle juures nad arvavad teadvat valemit. Kui nad PÄRISELT teaksid armastuse tõmbamise valemit, siis oleks kõik kursuse-koolituse läbijad 100% pärast suhtes. Aga miskipärast tuleb nii välja, et inimesed on endiselt üksikud. Ma a

Mulle jäi meelde üks Osho tsitaat, kus ta rääkis, et kires ja armumises on väga vähe armastust. Olin sellest toona isegi solvatud. Mis mõttes? Kui ma ikka kogu oma hinge teise ette tahan laotada, hõisata Tema nime mägede tipust, jagada kõik endast ära Tema nimel, siis suuremat armastust ei saa ju olla! Aastate jooksul sain ma aga tasapisi aru, mida Osho selle all mõtles. Et suures kires on tõepoolest vähe armastust. Suures kires ehk emotsioonides ärkavad üles kõik meie varase

Jälgin teatud tõsielusarju, et jälgida inimeste käitumismehhanisme ja võtteid, mida rakendatakse, et üksteisega manipuleerida. Ka päriselu on õpetanud selgeks mustrid, mis eksimatult viitavad teatud tendentsidele. Näiteks võib esimese kohtingu baasil ära näha, milliseks kujuneb suhe selle inimesega. Kui oled vallaline ja ebateadlik ehk siis juhitav oma minevikukogemusest ehk karmast – lähed sa igal juhul sama mustri teed. Kui sa ei taha olla teiste inimeste ja oma õppimata ek

Kui ma aastaid tagasi vallaline olin, soovitas sõbranna mul minna kohtama ühe oma tuttava noormehega. Olin poissi joogatunnis näinud – tagasihoidlik ja vaikne tüüp. Ütlesin sõbrannale, et poiss on nagu kaisumõmmi, mulle oleks natuke rohkem särtsu vaja. „Aga äkki sulle ongi kaisumõmmit vaja nende nartsissistide kõrval, kelle otsa oled koperdanud?“ küsis ta. „Võib-olla tõesti,“ vastasin. Aga ma ei saanud mitte midagi parata, et need rahulikud, vaiksed „head poisid“ mulle kuidag

Viimasel ajal jookseb minuni erinevatest kanalitest mõtisklusi teemal meestele ema eest olemisest. Inglise keeles on lühem väljend „ mothering ". See on üks teema, millele ma ei ole tahtnud väga otsa vaadata, sest ma kõõlun isegi sellel noateral, kus ma oma ülihoolivusega meest alateadlikult kohitseda võin. Ja kes siis tahab otsa vaadata, et tema tugev trump on hoopiski alateadlik manipulatsioon? Oma eelmises suhtes võtsin tagantjärele vaadates ema rolli. Ma ei teinud seda te

Sain hiljuti küsimuse, mida arvata suhtlemisest endiste kaaslastega ja kas seal võib olla taga midagi enamat , kui praegune kaaslane pidevalt oma vanade kallimatega ühendust hoiab. Selle peale meenus mulle seik, kui me Leopoldiga veel koos ei elanud ja iga paari nädala tagant klapitasime kalendreid, millal me mõlemad oleme vabad ja saame koos olla. Leopold luges ette päevi, mil ta on tööl. „Pühapäeval olen samuti ära,“ nimetas ta muude asjade seas. „See on okei, ma nagunii le

Jälgin Instagramis psühholoog Nicole LePera postitusi, mis on nagu "Luuüdini paljas" lood, aga palju lühemad, selgemad ja hästi informatiivsed. Soovitan! Täna jäi mulle silma tema postitus, kus ta lahkab people-pleasin g ehk kõigile meeldida püüdva tütre tüüpi ja vastutustundetud poega ning kuidas need teineteise poole tõmbuvad.   Kõigile meeldida püüdev tütar pidi juba väiksest peale tundma vastutust kõikide ja kõige eest enda ümber. Nicole ei kirjuta täpselt, miks see lapse

Ega siin pikemat sissejuhatust tule, sest lugu on taaskord ülisalajane.

Ta on rääkinud sulle ilusaid sõnu, te olete veetnud koos imelisi hetki, te olete pidanud maha sügavaid vestluseid, ta on sind kuulanud, mõistnud, aga ometi ei taha ta „päris“ suhet. Võtan tükkideks lahti meeste võtted, kuidas hoida naisi lõa otsas, toituda nende energiast ja mitte kunagi päriselt end ära anda. Neid samu taktikaid kasutavad ka naised meeste „sõbratsoonimisel“, aga selguse huvides räägime meestest, kes naisi ootele jätavad.   Kõige keerulisem on aru saada, et s

Nõu andmine ei ole hoolimine – kuidas nii? Ma annan JUST SELLE PÄRAST nõu, et ma hoolin inimesest!   Ei, see ei ole nii. Ükskõik, kui palju su hea inimese kuvand sellesse ideesse tahab klammerduda ega ole nõus seda isegi mitte vaatlema – nõu andmine ei ole armastamine, ei ole hoolimine. Kui see mõte paneb vastu punnima ja vaidlema – olgu nii. Liigu edasi ja usu oma armastavat südant ning kõik ongi hästi. Kui tahad uurida oma alateadvust, räägime lähemalt.   Püstitasin selle k

Lappasin telefonist fotosid mitmete aastate tagant, et kustutada ebavajalikke ja korduvaid pildikesi 10 000+ seast. Endale ootamatult sattusin mälestusterajale ja perioodidele, mida ma nüüd hoopis teise pilgu alt näen.