Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Olime Leopoldiga meie suhte alguses pikalt mõnusa vabagraafiku peal – ärkasime, mil tahtsime, uinusime, mil tahtsime, logelesime kodus, aeg-ajalt oma projektide pärast sinna-tänna sõites. Aga alati KOOS. Meil oli täielik vabadus. Seejärel sündis Nööbike. Tema röövis suure osa meie vabadusest, kuigi meil oli võimalus enamasti kahekesi seda väikse lapse kasvatamise koormat jagada. Kui ma nüüd üle mitmete aastate jälle kontoritööle läksin, tundub, et me jookseme kohati teineteis

Ma olen spirituaalsusest väsinud. Kui ma loen hingamislaagrite, väeringide, elu muutvate koolituste kohta, klõpsan need kiirelt kinni. Tegelikult on see vaid üks osa spirituaalsusest, millest ma väsinud olen. Tegelikult võiksin ma hea meelega oma õpetaja meditatsioonilaagris istuda või Tiibeti templites kolistada. Aga kõik see manifesteerimine-resoneerumine-„siit algab sinu uus elu“-läänelik kommerts-spirituaalsus tekitab mingil põhjusel minus võõrandumist. Kõik need...

Lahkuminek. Süda on purunenud, aga samas on kergus. Ja siis hakkab tulema filtreid, maske, millega tõde matta. „Ta oli nartsissist.“ „Ma ootasin mehelt, et ta mind parandaks, mind armastaks. Aga ma pean enne olema ise tervik, ennast ise armastama. SIIS saab tulla see õige. See oli karm õppetund.“ „Keegi ei saa mind armastada mind minu eest. Ta oli mulle peegliks mu enesehinnangule. Ma nüüd näen seda, et ma pean end ise rohkem väärtustama.“ „Ma õppisin seda, teist, kolmandat …

„Kuhu on kadunud see mees, kellest ma kaks aastat kirjutasin?“ küsisin läbi pisarate Leopoldilt pärast meie järgmist tüli. „Ma ise ka ei tea,“ vastas ta vaikselt. Nööbikese saabumine on meist välja toonud kõige pimedamad urkad ja oleme poolteist aastat piike murdnud. Oleme mitmel korral jõudnud punkti, kust enam koos ei taha edasi minna. Õigemini mina ei taha, sest olen kadunud lootusesse. Mesinädalad on läbi. Esimesed ilusad armumisaastad on möödas. Oleme jõudnud kohta, kus

Jälgin üsna tihti oma pähe kerkivaid mõtteid. Joogafilosoofias kutsutakse mõttelaineid vrtti ’ks. Laias laastus on meditatsiooni, jooga eesmärk oma meelelainete vaigistamine, et siis näha veekogu põhjas tegelikkust, asjade tegelikku olemust. Ma olin varem ehk fanaatiline selle tõe otsimisel, aga hetkel tundub mulle huvitav nende vrtti de  uurimine. Vahel pean ma endale ka tunnistama, et see vrtti ongi kogu minu tõde ja ma ei suuda sellest läbi minna. Seda juhtub hetkel, mil m

Enamike konfliktide tegelik tuum on hoopis mujal kui see, milles parasjagu jutt käib. Tagantjärele öeldakse tihti, et tüli tekkis pisiasjast. Vedelev sokk, koju hilinemine, vale pilk, pesumasinasse jäetud pesu. Polnudki justkui põhjust! Aga miks sellest sääsest elevant siis sai? Paljud inimesed ei saa aru, et selle pisiasja taga oli jäämäe veealune osa, millest isegi teadlikud ei olda. Vahel arvatakse, et aimatakse, et küsimus oli kümnes vedelevas sokis, seitsmendas hilinemis

Ma ei taha midagi teha. Kõik on nii raske. Mõtlen, kui hea oleks ära surra – siis saaks puhata. Ma ei viitsi pesta, ei viitsi midagi viisakat selga panna, ei taha mõelda, et peaksin toituma paremini, liikuma rohkem. Tahan ainult maiustada ja istuda. Kõik ajab nii vihaseks. Kõik ajab lihtsalt nii vihaseks. Millelgi ei ole mõtet. Miski ei vaimusta, ei ole huvitav. Ma ei salli oma keha. Minust ei ole midagi enam järel. Kui hea oleks olla surnud. Olen viimase 15 aasta jooksul sel

Pill tuleb pika ilu peale! Ära hõiska enne õhtut! Õnn ja õnnetus käivad paaris. Õnnes vaata ette, õnnetuses looda. Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse. Loen Eesti vanasõnu, mis nõiuvad alati ette kartma kurja, mis võib tulla ja igal juhul mitte nautima seda õnne, mis on , sest küll see kohe-kohe läbi saab. Iga kord, kui ma kirjutan sellest, kui äge kaaslane mul on ja kui palju ma teda armastan, tuleb keegi moraali lugema. „Olge 30, 40 aastat koos – no siis vaatam

Olen märganud, et mu viimase aja õppetunniks on viha ja vihastumine. Kohtan teda erinevatel kujudel uuesti ja uuesti, kuni ma lõpuks istusin maha ja hakkasin teda uurima. Enamasti on mul vihastumisel automaatselt pettumus iseendas ja samas ka hukkamõist. Lisaks olen leidnud ka süütunnet ja hirmu, et ma tõukan oma vihastumisega lähedasi endast eemale. Igal juhul olen ma oma viha pahaks pannud. Olles väga vihane, hakkasin ma pahakspanu asemel teda hoopis uurima. Mul oli üks vih

Nõu andmine ei ole hoolimine – kuidas nii? Ma annan JUST SELLE PÄRAST nõu, et ma hoolin inimesest!   Ei, see ei ole nii. Ükskõik, kui palju su hea inimese kuvand sellesse ideesse tahab klammerduda ega ole nõus seda isegi mitte vaatlema – nõu andmine ei ole armastamine, ei ole hoolimine. Kui see mõte paneb vastu punnima ja vaidlema – olgu nii. Liigu edasi ja usu oma armastavat südant ning kõik ongi hästi. Kui tahad uurida oma alateadvust, räägime lähemalt.   Püstitasin selle k

Lugesin üht lugu naisest, kes sügavas depressioonis käis terapeudi juures, kes talt küsis, mis tema suurimaks raskuseks on. Tundus justkui tobe, aga naine vastas, et pesemata nõud. Need vedelevad tal nõudepesumasinas, aga selle käimapanemiseks peaks enne nõud üle loputama, aga ta ei suuda sedagi teha. Terapeut küsis, miks ta siis kaks korda ei või nõudepesumasinat tööle panna, ning see oli naisele valgustav hetk – aga tõesti, miks mitte? Depressioonis on raske ka enda pesemin

Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“. Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine? Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE! Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane. Tütar saab tä

Vaatasin videoklippi, kus „teadlikkuse mentor“ soovitab inimesel end enne korda teha, ja alles siis lastele tärmineid seada. No midagi sellist mulle sellest lühikesest klipist meelde jäi. Laias laastus justkui tavaline spirituaalne nõuanne – tegelege oma traumadega ja probleemidega ning siis suudate ka lapsi traumadeta kasvatada. Ning samal ajal on see oma tões vägagi pinnapealne.   Mida tähendab see sõnum: „tegele oma probleemidega“ või „tee ennast korda“? See tähendab seda,

Haigestusin alles nüüd esimest korda nende paaniliste aastate jooksul koroonasse ja seda sobilikult enne jõule. Esimene päev oli palavikuline ja liigesvalusid täis, kuid edasi kulgesid päevad mulle tüüpilises nohus, mida ma kogen mitu korda aastas. Lisaks ka tohutu väsimus ja magamine.   Ma olen väga püüdnud oma aina paisuvat kehakaalu kompenseerida trenni tegemisega, siis esimeste raseduskuude iiveldused ja sellised külmetamised on järjepidevusse korralikud sälgud löönud. Tu

Saan igas kuus kirju inimestelt, kes tahavad teraapiasse tulla ja on üks läbiv tüpaaž, keda ma pea et kunagi vastu ei võta. Mitte seetõttu, et nad oleksid mulle vastumeelsed või ma ei viitsi nendega tegeleda, aga seetõttu, et kohtumine teeks neile rohkem kahju kui kasu.

Käisin tütre klassile loengut andmas ja kuigi mäslevate hormoonidega teismeliste tähelepanu püüdmiseks peaksid olema TikTok, Snapchat, YouTube, Roblox, Netflix, Disney ja Harry Houdini ühes isikus, sain vähemalt mina üle vaate sellest, mis neid kõige enam painab ning see on täpselt sama, mis täiskasvanute puhul – mõistmise puudumine.

Kirjutasin täna Instagramis oma tulisuse-kirglikkuse teekonnast – varjamisest leppimisse. Sain nii mõnegi sõnumi: „Mina ju ka!“.

Kuigi lapsepõlvetraumadest on räägitud viimastel aastatel tohutult palju, selgitan kiirelt lahti, mida ma selle all mõistan.

Olen spirituaalsuse müütidest palju kirjutanud ja üks neist lemmikumatest on pidev vigade otsimine endast. Kui ma olin umbes 12-13, avastas mu ema Luule Viilma raamatud. Ilmselt oli see tema vaimse teekonna üks suurimaid tõukejõude. Ta avastas mõtlemise ja kehaliste hädade tugevad seosed ning andestamise jõu. See, mida Viilma tegi oma raamatutega, on kahtlemata vägev ja abistanud tuhandeid inimesi. Igasuguse teooria puhul on aga küsimus see, kuhu maani see meid aitab ja milli