Emad, kes kasvatavad nartsissiste
- Pamela Maran
- Mar 21
- 6 min read
See lugu ajab paljud rahumeelse vanemluse austajad põlema, aga põletav tunne on hea teeviit stagneerunud maailmavaatele. Seega – miks mitte torkida?
Lugesin just anonüümset teemapüstitust, kus ema on oma 3-aastase poja heaks justkui kõik teinud – laskub tema tasemele jonnides, kuulab teda, valideerib, veedab üks ühele aega, toetab, hoiab, kõike teeb, aga laps ikka kisendab ja karjub. Mees oli seepeale maininud, et on lapse ära harjutanud jonniga tähelepanu saama.
Ma olin mehega nõus.
Ma toonitan ka siin üle ja ma olen kirjutanud korduvalt ja korduvalt sellest, kuidas lapse emotsioone toetada, jääda ise rahulikuks, olla talle olemas, mitte hüljata jne.
Aga kuskil on ka piir, kus me astume oma „rahumeelse vanemluse“ taotlusega teisele poole tsooni ja see on see, kus me seome kogu lapse heaolu oma eksistentsiga ja hakkame end alateadlikult lapse päästjaks pidama.
Selle all omakorda laiub süütunde ookean, et me muidu oleme halb vanem. Seetõttu loeme igasugu ajuraamatuid, lapse psühholoogia raamatuid, käime mööda koolitusi, Montessori, Waldorf, see ja teine … ning enda arvates oleme lapsele turvaline ja armastav ruum, aga tegelikult on meist saanud lapsele protees, kes on egoistlikult end lapsele eluvajalikuks hapnikuks pidama on hakanud. See tunne ei ole nii must-valge, et igal juhul saad aru, kui oled proteesiks hakanud. See on salakaval nartsissistlik tunne, mis on täielikult veendunud, et MA TEAN ja MA KINDLASTI teen kõike õigesti. Ning niimoodi oleme kaotanud ära võimaluse anda lapsele vabadus ja endale võimaluse sellest kastist välja areneda.
Kes iganes on last suure tähelepanuga jälginud, saab aru, et laps oskab juba üsna varakult leida seoseid, kuidas maailm enda järgi tantsima panna. Siiamaani on spetsialiste, kes ütlevad, et beebi roojab ja pissib tahtmatult. Alles viimastel aastatel on hakanud selguma tõsiasi, et väike beebi oskab pissi ja kakat kinni hoida ja püüab enne seda märku anda, et ta sobilikku kohta keha kergendama pannakse, ning laseb mähkmesse alles viimases hädas.
Kujutate ette, et kunagi oldi veendunud, et beebi ei tunne valu, mistõttu tehti neile ajuoperatsioone ilma narkoosita?
Lapsed on INTELLIGENTSED.
Nüüd saame tugevat koolitust sellest, et iga meie valesamm tekitab lapsele trauma, mistõttu ta tulevikus käib mööda terapeute või urkaid end süstimas. Ai-ai, ema-isa, kui te julgete häält tõsta, lapse kuuldes tülitseda, nutta, last korrale kutsuda, teda nurka panna, ignoreerida jne. Hakake juba kohe terapeudiks raha koguma.
Ma toonitan veel kord – ma ei poolda laste füüsilist ega vaimset karistamist, nende peal välja elamist jne.
Aga ma ei usu ka sellesse, et iga krigina-vigina-jonni peale peaksime nende juurde põlvili laskuma, palume neil kirjeldada, mida nad tunnevad, muudkui valideerima ja valideerima.
Jah, mõni päev on raske päev, kus lapsel on hommikust saadik päev ligadi-logadi. Ja tulebki seitse korda laskuda, uurida, toetada.
Aga iga vanem võiks hakata läbi närima lapse peeneid nüansse ning aru saada, mil laps temaga manipuleerib, katsetades teadlikult või alateadlikult vanema piire ja näha, kui kaugele vanem tema amüseerimiseks end väänata jaksab. Ning jah – laps teeb seda. Ma ei viitsi siin lugeda kellegi amügdala- või eesajukooreuuringuid, mida 15 aasta pärast jälle ümber lükatakse. Ma ei räägi raamatu või teadusuuringu abil lapse õppimises, vaid lapse õppimises temas täielikult kohal olles.
