TEHTUD! Avasime Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru! Huhh … President, suursaadikud, poliitikud, kultuuritegelased, ettevõtjad, prominendid, muusikainimesed on võõrustatud, kolm avamiskontserti tehtud, 24tunnised tööpäevad (arvestades uneta öid ja iga detaili peast läbilibistamist) on läbi ja võib nüüd hinge tõmmata. Korraks. Sest nüüd algab töö tuua Ukuarru ägedaid projekte, mis paneksid põlvi värisema ja maailma raputama.

Mõne päeva pärast avame Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru. Vanast kirikust on saanud nüüd uhke kontserdisaal, viimased ehitustolmukübemed pühitakse põrandailt ja kohe-kohe astuvad lavale muusikud, et lasta kuuldavale Arvo Pärdi teosed. Olen sellele pühendanud pea iga ärkvelolekuhetke viimasel kuul. Kuna me avame maja esimest ja viimast korda, on kõik valmis andma endast rohkem kui inimlikult võimalik. Mõistagi on see võtnud lõivu kõigelt muult. Püüan siiski hoida oma

Traditsiooniline aasta kokkuvõtte ja seekord ka aasta suurpaljastus suurimast müsteeriumist - kes see näppas taldrikuid? :D

Vahel mõtlen, kui tore oleks elada Utoopias, kus noortele õpetatakse koolis eelarve planeerimist, säästmist, investeerimist, aga ka kaaslase valimist, lähisuhte vägivalda väikestest märkidest ära tundma jne. Täna jõudsin Tütrega (14) rääkides järgmise teemani, mis võiks Utoopia koolist leida: toitumine. Mulle meenus, kuidas algklassides tema kehalise kasvatuse õpetaja jagas juhised, mitu ringi tuleb staadionil joosta, et pool tahvlit šokolaadi ära põletada, mis pani toona mee

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.

Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Olen üle kuu aja olnud tööpostil, mis tundub pigem kolme päevana. Aeg on võtnud kosmilise tempo ja kui ma muidu kipun ise olema ärev kiirustaja, pean ma hammastega ajaliinist kinni hoidma, et järel püsida. Teadmamehed on rääkinud, kuidas spirituaalne teekond on kogu su elu. On see siis pereelu, lapsed, töökollektiiv, sportimine või mis iganes „tavaline elu“, mis ei sisalda Tiibeti koopas hinge kinni hoidmist. Kuigi üks osa minust sellesse usub, on mul olnud mõneti kahju, et m

Olen nüüd kaks nädalat seilanud töörindel – emapuhkus on ametlikult läbi ja täiesti uus tööpost ametlikult hoos. Mida tähendab üle pika aja kontoritööle siirdumine; kuidas on see mõjutanud kodust elu ja mis toimub minu sisemaailmas kõige selle keskel – kirjutan kohe lähemalt.

Ligi 10 aastat kodukontorit on saanud pausi. Tahtsin öelda, et ettevõtlus on saanud pausi, aga see jääb ilmselt minuga surmani.

Kuna mu väike väljavõte roosiaiast toimuvast tekitas tohutut furoori, kirjutan pikemalt, mida me nägime-kogesime presidendi vastuvõtul ja kuidas – erinevalt sellest, mida paljud aru said – meil oli väga tore õhtu.

Olen viimastel kuudel end leidnud ammu unustatud tegevuses – sirvimas töökuulutusi, täiendamas CV-d, kirjutamas motivatsioonikirju ja käimas töövestlustel. See tee on olnud kaunis põnev, kuna olen olukorras, kus ma võin minna tööle, aga ilmtingimata ei pea. See tähendab, et ma saan valida seda, mis mind PÄRISELT vaimustaks ja mis vähekegi tundub, et ei ole sünkroonis energeetilisel tasandil – saan ma vabalt öelda EI. Miks ma üldse tööd otsin?

Lugesin hiljuti ühe ema lugu, kes kirjeldas, kuidas ta pärast teise lapse sündi musta auku vajus. Depressiooni kuvand on üldiselt eluisu kaotamine või tegevusetus. Vähe räägitakse depressiooniga kaasnevast raevust ja vihast, mis on pigem aktiivne emotsioon ega seostu depressiooniga. See ema kirjeldas viha oma laste vastu, soovi neid adopteerimisele anda, viha nendega tegelemise vastu ning lõputuid süütundeid nendest tunnetest. Lõpuks pöördus ta arsti poole, kes diagnoosis sün

Pane rihmad peale, sest ees ootab 5 lehekülge ülevaadet minimaja ehitusest ja rahadraamadest.

Selle suve kiireim aeg näikse lõppenud olevat. Leopoldi sünnipäeva ajas taga meie maakoha kahepäevane talgutamine, millele tuli kohe otsa minu sünnipäev. Ainult paar sündmust, aga stressi oli kõigega omajagu, et vaat’ paki lõpuks asjad kokku ja koli üksinda koopasse elama. Kuigi need sündmused olid väikesed, siis ma mõistan ennast, miks kogu see kuu algus niivõrd dramaatiliseks kulges.

Veider mõelda, et oleme juba pool aastat 22-ruudust majakest ehitanud ja ikka pole valmis jõudnud. Maja pole valmis, aga pakub ka "peaaegu valmis"-kujul rõõmu. Kõige suurem viimase aja rõõm on Arensi köök, mis lõpuks ometi valmis sai ja püsti pandi. Aga siis selgus, et maja on nii viltu, mis viltu (tnks esimene ehitaja), et sokliliist tuli uus lõigata - viltune. Ning alumiiniumist profiil, mis läheb töötasapinna alla - see jäi üldse maha. Ning segisti ei jõudnud õigeks ajaks.

Päris huvitav vahejuhtum tekkis, et mõtlesin kohe vahekohtunikke kasutada. Ehk siis – mida arvate loost teie? Üks tundmatu daam, ütleme...

Minimaja ehitusega on läinud üle kivide ja kändude. Viimati tegin kokkuvõtte veebruaris, mainides, millise kaose meie ehitaja maha jättis. Seda lapime tegelikult siiamaani. Elektrik tegi oma tööd ära ja õnneks sellega sai laias laastus juhtmemajandus korda. Jätsime aga ripakile torutööd, sest vett ega kanalisatsiooni meie maalapil ei ole ja kui tuleb, siis hajaasustuse programmi abil alles suvel (vesi) või isegi järgmisel aastal (kanalisatsioon). See väike kõrvalejätmine sai

Nööbikesel on teisipäeval elu esimene sünnipäev ja meie plaan veeta see meie jõeäärses minimajas on totaalselt luhtunud. Kuigi meie algne ehitusmees oli positiivne ja kõik liikus tõusujoones, on viimane kuu–poolteist olnud ainult üks jama teise järel. See on nagu mingi anekdoot juba, et käis ehitaja, tegi tööd ja siis järsku kadus ära. Ma ei tea, kas on veel ametikohti, kus tööpostilt kadumine on niivõrd tavaline?

Tundub, et kaks täiesti erinevat teemat, aga minu jaoks nii tihedalt seotud ehk siis kuidas ma majaehitusest avastasin viisi, kuidas igaüks, kellel millekski annet on, saab end kodus tööle panna. Oleme minimajaga tasapisi jõudmas siseviimistluseni. Kuigi kodu disainimine on mu üks suurimaid kirgi, osutus see seekord tohutuks peavaluks. Eelkõige küll otsustamatuse pärast. Ainus, mille saime kiiresti selgeks, oli kivipõrand. See tuleb elektrilise soojustusega, seega varbad külm

Meie minimaja kerkib jõe ääres üsna visalt. Kuna vaene ehituspoiss peab seal üksinda toimetama ja kulutama pool aega kalameeste minemasaatmisele, keda absoluutselt ei huvita „ERAVALDUS“ silt, siis lepime oludega. Üldiselt on päris kummaline, et inimesed eravalduse sildist suurt ei hooli ja sõidavad autoga uhkelt praktiliselt ukse ette. Oleksin ma natuke ettevõtlikum, teeks sinna väikse Europark vol 2 ja lihtsalt trahviks seal nii et süda lustib. Kui iga päev sõidab õuele park