Kas sina tunned oma varju?
- Pamela Maran
- Aug 11
- 5 min read
Olen kahe aasta jooksul kohanud oma ebapiisavustunnet rohkem kui varasemas elus üldse. Kuigi ebapiisavustunde osa on meis kõigis olemas, on paljudel võimalus seda osa hoida filtrite all peidus. Koolis oli mul lihtne tunda staarina – osalesin miljonis ringis, käisin pidevalt võistlemas, samal ajal mässasin keskpärasuse vastu, suhtlesin enamasti vanemate kuttidega, kes mind pisarateni naerutasid, ja kõige selle abil tundsin, et ma olen KEEGI. Igal juhul keegi, kes on piisav.
Kohe koolipingist ajakirjandusse astudes tundsin end keegina, kes niivõrd noorena on saanud ajakirjanikuameti.
Ma olin kogu aeg KEEGI. Kuni joogaõpetaja ja põnevate kirjutiste autorini välja.
Kui meilt võetakse ära meie rollid, tegemised, saavutused – langeb pea igaüks depressiooni. Seetõttu on üleöö jäädava vigastuse, koondamisteate või kroonilise haiguse diagnoosi saamisel inimestel leinaaeg, kus nende senine mina tuleb ümber kirjutada. Samamoodi nagu ka lahutuse või lähedase surmal. Mingi KEEGI osa meist sureb – töörabaja, sportlane, tütar, naine.
Ma pole oma keegiduse surma nii teravalt tundnud kui kaks aastat tagasi raseduse ajal. Esimese raseduse ajal jäin aktiivseks ja tegin oma igapäevast tööd edasi. Nüüd olin aheldatud iivelduste ja saja muu hädaga juba algusest peale voodisse. Mul polnud ka päevatööd. Mu keha muutus taaskord, aga ma ei saanud ka end liigutada, et midagi selle heaks teha. Tundsin end kasutuna, koledana – tüübina, kes lihtsalt istub voodis ja midagi ei tee.
Lapse sünd võttis ka mu viimased keegi-olemised ära. Ma ei saanud olla enam keegi, kes uinub ja ärkab, millal tahab. Sööb, millal tahab.
Ema roll ei pakkunud mulle uut filtrit, mis tekitaks olulise keegi-olemise tunde.
Selle asemel kaotasin oma viimasedki filtrid.
Ma avastasin nende filtrite all kihi, mida me kõik püüame peita – ma pole piisavalt hea (armas, tahetud, ilus, äge).
