Hurraa! Raamat "Mina ja Leopold" (Või "Leopold ja mina"?) on juba poolenisti kujundatud. Mu vana hea armas tiim teeb ülikiiret ja super tööd! Täna jagan üht peatükki, mida samuti ekstra raamatu jaoks kirjutasin ja mida varem polnud jaganud. Hetke, kuidas ma eelmisest kokku-lahku-suhtest lõpuks välja sain astuda. Ja oi, kui raske ma arvasin, et see saab kord olema! Kui oled samast inimesest juba viis korda lahku läinud, siis see hakkab juba mingi lõputu mänguna tunduma. AGA. V

Kirjutasin eelmises loos olukorrast, mis minus tohutu ärevuse üles kihutas, ja kuidas ma seda avatusega lahendasin. Aga mis saab siis, kui ükski su selgitus ja viis konflikti maandada ei toimi? Mis saab siis, kui miski ei tule appi, et aidata tasakaalu tagasi jõuda?

Olen viimasel aastal teinud üha rohkem tutvust oma ärevusega. Mind hoidis sellest osakesest eemal arvamus, et ärevus on mingi üle pea tulvav paaniline tunne. Käed värisevad, ahmid õhku, tammud rahutult ringi ja mõtled paanikas, mida teha. Selline ärevus, mida filmidest nähakse. Mul läks aega, et õppida ärevust päriselt tundma. Et ärevus võib olla hoopis rahulik ja salakaval. Ärevus võib olla konstantne mõtete kerimine ühel teemal. Mida oleksin pidanud ütlema, mida teine vasta

Pärast kihlumist on kahest ajajärgust rääkimata – kõige esimestest muljetest lähedaste poolt … ja sellest, mida me seni oleme jõudnud teha. Kõigepealt kihlusjärgsed hetked. Planeerisime hoidja tollel õhtul viieks tunniks Nööbiga. Leopold venitas sellest kodus ära pool tundi, sõitmisele kulus tund ja juba oligi meil järel kolm ja pool tundi. Tundus samas piisav, et pikemad vestlused maha pidada.

Vaatasime lagunevat veskihoonet teisel pool kallast, mille asemele pidi kerkima kord meie elumaja. “Ei saa ikka alla anda. Tuleb see maja igal juhul siia püsti panna!” ütles Leopold resoluutselt.

23. märts on meil igal aastal eriline päev ainult MEIE jaoks. Päev, mil me kohtusime ja meie lugu hakkas lahti rulluma.

Mu viimase aja päevad on möödunud armumisseisundis ja seda kahel põhjusel …

Leopold oli nädal aega iga päev tööl hommikust õhtuni. Tundsin, kui ta öösel voodisse tuli, mõlemad liiga väsinud, et sõnagi vahetada. Hommikul läksin ma tööle enne tema ärkamist. Mõnel päeval nägime mõneks hetkeks, aga enamasti olime mõlemad tööga hõivatud. Õhtuti mässasin Nööbiga, kes selle kõige keskel kaheseks sai. Vähemalt sünnipäevahommikul saime koos laulda ja torti süüa, kui ma jälle tööle läksin ja Leopold õhtuks taas kadunud oli. Sellised nädalad on lapse sünnist sa

Nagu vanema tütre puhul, tõden ka Nööbikese puhul, et mida aeg edasi, seda toredamaks on läinud. Ma ei seedi inimesi, kes armastavad inimeste rõõmu rikkuda. Rasedatele öeldakse, et oota, kuni magamata ööd tulevad! Vastsündinu vanematele öeldakse, oodake, kui ta veel jalad alla saab! Aastase lapse vanematele öeldakse, et vaadake, kui kohutavad kahesed tulevad! Ja oi… teismeeast ei hakka rääkimagi! „Väiksed lapsed talluvad varvastel, suured südamel!“ öeldi mulle kord koolis la

Kas on võimalik, et sa taotled kodus ideaalset korda, pead kinni tähtaegadest, laskud tööülesannetes detailidesse, mille peale keegi teine ei tule, tegutsed kogu südame ja armastusega ning samal ajal oled ka tüüp, kes lööb vahel täielikult käega: sööb üle, joob üle, ei saa diivanilt üles, ei saa teleka eest ära, ei saa skrollimist lõpetada? Kumb sa siis oled – perfektsionist või totaalne laiskvorst? Mulle endale tuli üllatuseks tõdemus, et ma olen mõlemat ning üks ei välista

Tundsin paar päeva tagasi hommikust saadik kerget iiveldust. Tuli kergelt ja möödus sekundiga. Tundsin õhtupoole juba kergelt kehvasti ja kutsusin mehe tööle järele, et ta mind koju viiks. No igaks juhuks. Päris kindel polnud, et olen haigeks jäänud – tahtsin lihtsalt kodus pikali visata. Nii, kui autosse istusin, tundsin kasvavat iiveldust. Kodus heitsin end diivanile ja iga minutiga läks olemine hullemaks. Paari tunni pärast juba oigasin painavas iivelduses. Olin kindel, et

Suhete kõrval on mu teine lemmikteema depressioon. Depressioon on mu vana ja kauaaegne sõber, kellega ma käsikäes astun. Depressiooni peetakse justkui probleemiks, mille põhjustas XYZ. Minu jaoks on ta üks olemise viis, mis kutsub kookonis olema, reflekteerima, muudatusi tegema. Ma ei võta seda haiguse või probleemina, mida on võimalik välja juurida. Ma võtan seda üheks osaks minust, mis ilmselt minuga ka jääb. Vähemalt nii kauaks, kuni ma teda täielikult mõistma õpin. Ning t

Armastan kirjutada spirituaalsetest müütidest ja mis võiks olla veel parem kui kirjutada armastuse müütidest! 1.      Enne saa ise terveks, siis astu suhtesse Millal me inimestena PÄRISELT terved oleme? Millal kõik lapsepõlvetraumad on lahendatud? Milline on see kvoot, kust maalt alates on piisavalt tervenetud, et võiks suhtesse astuda? Kui võtta lõplikku tervenemist valgustumisena, mil jõuad universumiga üksolemisse, milleks siis suhet vaja on, kui täius on juba saavutatud?

On väga palju neid, kellele ma ei meeldi. Ma tean ka põhjust – ma räägin liiga palju, olen liiga otsekohene või nende vaatevinklist suisa konfliktne. Ning ma olen nendega nõus. Ma räägin liiga palju ja kirjutan liiga pikalt. Ma olen otsekohene, kuigi ma enda arust ütlen lihtsalt välja, mis mu mõttes toimub, sest see on minu jaoks normaalsus – ühepalgelisus. Ning konfliktsus tähendab seda, et ma seisan oma tõekspidamiste, piiride eest ka siis, kui see maksab mu näilise sõbrali

TEHTUD! Avasime Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru! Huhh … President, suursaadikud, poliitikud, kultuuritegelased, ettevõtjad, prominendid, muusikainimesed on võõrustatud, kolm avamiskontserti tehtud, 24tunnised tööpäevad (arvestades uneta öid ja iga detaili peast läbilibistamist) on läbi ja võib nüüd hinge tõmmata. Korraks. Sest nüüd algab töö tuua Ukuarru ägedaid projekte, mis paneksid põlvi värisema ja maailma raputama.

Mõne päeva pärast avame Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru. Vanast kirikust on saanud nüüd uhke kontserdisaal, viimased ehitustolmukübemed pühitakse põrandailt ja kohe-kohe astuvad lavale muusikud, et lasta kuuldavale Arvo Pärdi teosed. Olen sellele pühendanud pea iga ärkvelolekuhetke viimasel kuul. Kuna me avame maja esimest ja viimast korda, on kõik valmis andma endast rohkem kui inimlikult võimalik. Mõistagi on see võtnud lõivu kõigelt muult. Püüan siiski hoida oma

Kümme aastat on möödas aastast 2016. See tundub nagu kolm aastat tagasi, samas nagu terve igavik versiooni vahel, kes ma olin toona ja kes ma olen nüüd.

Sa tajud inimeste tundeid juba õhust. Sa oled see, kes esimesena märkab, kui keegi seltskonnas öeldust haavuda võis. Sa tajud halba suhtumist, kuigi sõnades ja toonis näib olevat kõik viisakas ja tore. Sa tunned kehvasti, kui teemad jäävad lõpetamata. Sa tunned, et need jäävad lõpetamata, kui justkui kõik on öeldud, aga samas ÕIGED sõnad jäid ütlemata. Sa elad negatiivseid olukordi raskelt üle ja jääd nende pärast põdema. Sa tunned halvasti ka teise inimese pärast, kes halvas

Traditsiooniline aasta kokkuvõtte ja seekord ka aasta suurpaljastus suurimast müsteeriumist - kes see näppas taldrikuid? :D

„Sa said valesti aru!“ „Selline ongi siis see sinu „teadlikkus“?“ „Sa oled liiga tundlik!“ „Hakkab jälle pihta …“ Kuidas aru saada, et sind gaslight itakse? Ehk siis pannakse arvama, et viga on tegelikult sinus, mitte selles tüübis, kes sind gaslight ib. Ma olin väga palju aastaid see tüüp, kes sattus gaslight imisest segadusse. Ma ütlesin, et mul on valus – nii ei ole okei teha. Vastu tulid need laused seal üleval, ja muud sellised vastutuse ära lükkamised. Ma ärritusin, ses