Ma ei teagi, kuidas seda lugu alustada, et olla vahelduseks positiivne ja elujaatav. Aga ausalt öeldes ma ei mäleta aastaid niivõrd rasket perioodi nagu see, mis hetkel on käsil.

See kõlab kole dramaatiliselt. Ja ... hullunult. Aga sisu on etteruttavalt öeldes kaunis igapäevane nagu poes piima järel käies.

Ametlikult peaksime välja kolima kolme päeva pärast. Aga.

See peaks olema postitus sellest, kuidas me hakkame vaikselt kolima oma uude kodusse, kuna meil on võtmete üleandmiseni jäänud 13 päeva … Aga.

Olen viimasel ajal palju kurbi ja masendavaid postitusi kirjutanud ning mõtlesin, et peaksin vahelduseks ühe depressiivse postituse hoopis kirjutama.

Okei – pigem koduta. Aga ikkagi – tänasest elame võõral pinnal nagu puuküürnikud, kel on 30 päeva aega, et kodinad kokku korjata ja minema minna. Aga kuhu?

Siinkohal ei teegi pikemat sissejuhatust, sest tahan kirjutada neid mõtteid ainult oma väikesele siseringile, kes on armsad VIPid.

Oleme 2024. aasta detsembrist alates vuntsinud üles meie jõeäärset minimaja. Lõin alles täna kõik summad kokku ja pidin pehmelt öeldes perseli kukkuma. Kui me maalapi müüki panime, siis saime üldiselt vaimustuses vastukaja. Enamik inimesi ütlesid, et koht on suurepärane ja kui neil oleks vaid raha, ostaksid kohe ära. Mõni ütles ka, et hind on isegi odav, aga noh ... sellegipoolest polnud selleks raha. Üks tundmatu tüüp kirjutas mulle, et ostab 80 000 euroga ära. See tundus mu

Vajusin eile üle mitmete kuude lõunaunne. Ärkasin iga tunni tagant, laud tinarasked, ja vajusin tagasi magama. Kohati oli tunne, et olen nagu koomas ja ma ei suuda enam kunagi päriselt ärgata. Viimaste kuude raskus oli hakanud vaikselt hajuma ja suutsin üle pika ja ärevuseta magama jääda. Nii sügavalt, et mu keha ei tahtnudki rohkem ärgata. Kui kell oli saanud kuus õhtul, püüdsin end vastumeelselt üles ajada, et mitte pool ööd unetult üleval passida. Olin veel uimane, kui van

Ameerika jälgib praegu õõvastuse, ahastuse, viha kui ka kaastundega Lindsay Clancy kohtuprotsessi. Naine tappis oma kolm väikest last ja püüdis ka ennast tappa. Esimene reaktsioon oli kõigil raev Lindsay vastu. "Õudne inimene. Koletis. Surmanuhtlus!" Ja siis hakkas kooruma loo taust. Clancy käis psühhiaatrite, erakorralise meditsiini arstide ja vaimse tervise õdede vastuvõttudel ning proovis mitmeid erinevaid raviskeeme. Mõne kuu jooksul kirjutati talle järjest välja vähemalt

No küll oleks teemasid, mida siin pajatada, aga praegu lähevad päevad 12+ tundi arvutiekraani jõllitades ja trükkides. Pigistan siia ühe lühema, aga tummisema loo.

Suvi näib olevat lõpuks saabunud! Ja suvi on muidugi eelkõige laste lustiaeg! Enne kui Nööp märtsis kaheseks sai, planeerisime reisi, kuni põnnile oli see veel tasuta. Arvestades, kui väsinud vanainimesed me oleme ja tema hüperenergiline kisakõri, sumbus see plaan ajapikku. Ei tahtnud end veel rohkem väsitama hakata kuhugi sõites. Vanem tütar (14), kes nüüd meie ametlikuks neljandaks liikmeks on lisandunud, tahtis aga suvel mingitki minitrippi- Mõtlesime, et jõukohane oleks e

Aasta oli 2019. Ärkasin igal öösel 3.30. Uni oli kui peoga pühitud. Tõusin üles, tegin voodi ära, rullisin lahti joogamati. Tegin hingamisharjutusi kolmveerand tundi. Seejärel jätkasin asana-(enamikule tuntud kui jooga-) praktikaga. Umbes kaks tundi. Seejärel mediteerisin tunnikese. Umbes 9-10 paiku läksin tunnikeseks magama. Ärkasin ja jätkasin päevaga. Olin nagu hiiglaslik antenn, mis püüdis päevast taipamisi, märkamisi. Kogesin meditatsioonides ja hüpnagoogilises seisundis

Elu pööritab praegu ringe sellise hooga, et ma vaevu hooman, et ma elus olen.

2019. aasta Tai koolitusel oli meil mõned loengud ühe Portugali lektoriga, kes paraku mõne päeva pärast maha hääletati. Lääne spiritualistid tahtsid kätelseisu töötube, mitte mingeid nõmedaid haavatavuse praktikaid, mida mees läbi viis. Eks need olidki ebamugavad, aga tagantjärele vaadates, selle koolituse üks suuremaid raputajaid. Ühes praktikas pidime leidma paarilise, kellega seisime suures ruumis mitme meetri kaugusel. Väga-väga aeglaselt pidime hakkama teineteisele lähen

Praegu toimub iga päev midagi, et ei jõua isegi tempos püsida. Aga teen lugejatele põhjalikuma ülevaate teemadest: sünnipäev, kärgpereelu, maamüük ja muu. Mul oli sünnipäev! Juhuu!

Kes oleks võinud arvata, et mu kolimislugu nii teravalt puudutab erinevaid punkte. Ja nagu ikka - loetakse välja sõnum, mida igaüks parasjagu lugeda valib.

Jumal vaatab taevast alla ja mõtleb: hmm, mida Pamelale järgmiseks katsumuseks visata! Oo, mul on väga hea idee!

Pikk ja pingeline kuu on lõppenud - Leopold on jälle kodus tagasi ega torma iga päev uude riiki või ole päevade kaupa ära. Jooksime nädalaid teineteisest mööda. Kui selle sees ei ole, siis tundub lihtne - logistiline väljakutse. Millal on tööpäevad, millal kutsuda hoidja, millal vedada last ühest kohast teise, millal jõuab poodi, millal toimetada raamatuga, millal kodu korda teha ... Ei midagi pead murdvat. Kui Leopold tuli viimaks koju, olime parasjagu tütardega maakodus. Le

Olen Nööbiga olnud nüüd pikemat aega kahekesi, sest Leopold on tuuriga Eestist ära ja enne seda samuti jooksmas ühelt kontserdilt teisele. See kõik on nõudnud mult kordades rohkem kui ma suudan anda … ja tugevat enesekontrolli. Kui Nööbike haigeks jäi ja me haiglas lõpetasime, tormas Leopold kontsertidele-salvestustele-proovidele enne kui Nööbi palavik oli langeda jõudnud. Haigele lapsele hoidjat ei kutsu, mistõttu olin ma Nööbiga päeva, teise, kaks, kolmanda, neljanda kuni t