Tundsin paar päeva tagasi hommikust saadik kerget iiveldust. Tuli kergelt ja möödus sekundiga. Tundsin õhtupoole juba kergelt kehvasti ja kutsusin mehe tööle järele, et ta mind koju viiks. No igaks juhuks. Päris kindel polnud, et olen haigeks jäänud – tahtsin lihtsalt kodus pikali visata. Nii, kui autosse istusin, tundsin kasvavat iiveldust. Kodus heitsin end diivanile ja iga minutiga läks olemine hullemaks. Paari tunni pärast juba oigasin painavas iivelduses. Olin kindel, et

Suhete kõrval on mu teine lemmikteema depressioon. Depressioon on mu vana ja kauaaegne sõber, kellega ma käsikäes astun. Depressiooni peetakse justkui probleemiks, mille põhjustas XYZ. Minu jaoks on ta üks olemise viis, mis kutsub kookonis olema, reflekteerima, muudatusi tegema. Ma ei võta seda haiguse või probleemina, mida on võimalik välja juurida. Ma võtan seda üheks osaks minust, mis ilmselt minuga ka jääb. Vähemalt nii kauaks, kuni ma teda täielikult mõistma õpin. Ning t

Armastan kirjutada spirituaalsetest müütidest ja mis võiks olla veel parem kui kirjutada armastuse müütidest! 1.      Enne saa ise terveks, siis astu suhtesse Millal me inimestena PÄRISELT terved oleme? Millal kõik lapsepõlvetraumad on lahendatud? Milline on see kvoot, kust maalt alates on piisavalt tervenetud, et võiks suhtesse astuda? Kui võtta lõplikku tervenemist valgustumisena, mil jõuad universumiga üksolemisse, milleks siis suhet vaja on, kui täius on juba saavutatud?

On väga palju neid, kellele ma ei meeldi. Ma tean ka põhjust – ma räägin liiga palju, olen liiga otsekohene või nende vaatevinklist suisa konfliktne. Ning ma olen nendega nõus. Ma räägin liiga palju ja kirjutan liiga pikalt. Ma olen otsekohene, kuigi ma enda arust ütlen lihtsalt välja, mis mu mõttes toimub, sest see on minu jaoks normaalsus – ühepalgelisus. Ning konfliktsus tähendab seda, et ma seisan oma tõekspidamiste, piiride eest ka siis, kui see maksab mu näilise sõbrali

TEHTUD! Avasime Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru! Huhh … President, suursaadikud, poliitikud, kultuuritegelased, ettevõtjad, prominendid, muusikainimesed on võõrustatud, kolm avamiskontserti tehtud, 24tunnised tööpäevad (arvestades uneta öid ja iga detaili peast läbilibistamist) on läbi ja võib nüüd hinge tõmmata. Korraks. Sest nüüd algab töö tuua Ukuarru ägedaid projekte, mis paneksid põlvi värisema ja maailma raputama.

Mõne päeva pärast avame Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru. Vanast kirikust on saanud nüüd uhke kontserdisaal, viimased ehitustolmukübemed pühitakse põrandailt ja kohe-kohe astuvad lavale muusikud, et lasta kuuldavale Arvo Pärdi teosed. Olen sellele pühendanud pea iga ärkvelolekuhetke viimasel kuul. Kuna me avame maja esimest ja viimast korda, on kõik valmis andma endast rohkem kui inimlikult võimalik. Mõistagi on see võtnud lõivu kõigelt muult. Püüan siiski hoida oma

Kümme aastat on möödas aastast 2016. See tundub nagu kolm aastat tagasi, samas nagu terve igavik versiooni vahel, kes ma olin toona ja kes ma olen nüüd.

Sa tajud inimeste tundeid juba õhust. Sa oled see, kes esimesena märkab, kui keegi seltskonnas öeldust haavuda võis. Sa tajud halba suhtumist, kuigi sõnades ja toonis näib olevat kõik viisakas ja tore. Sa tunned kehvasti, kui teemad jäävad lõpetamata. Sa tunned, et need jäävad lõpetamata, kui justkui kõik on öeldud, aga samas ÕIGED sõnad jäid ütlemata. Sa elad negatiivseid olukordi raskelt üle ja jääd nende pärast põdema. Sa tunned halvasti ka teise inimese pärast, kes halvas

Traditsiooniline aasta kokkuvõtte ja seekord ka aasta suurpaljastus suurimast müsteeriumist - kes see näppas taldrikuid? :D

„Sa said valesti aru!“ „Selline ongi siis see sinu „teadlikkus“?“ „Sa oled liiga tundlik!“ „Hakkab jälle pihta …“ Kuidas aru saada, et sind gaslight itakse? Ehk siis pannakse arvama, et viga on tegelikult sinus, mitte selles tüübis, kes sind gaslight ib. Ma olin väga palju aastaid see tüüp, kes sattus gaslight imisest segadusse. Ma ütlesin, et mul on valus – nii ei ole okei teha. Vastu tulid need laused seal üleval, ja muud sellised vastutuse ära lükkamised. Ma ärritusin, ses

Olen viimasel ajal mõtisklenud oma möödunud suhete üle. Armastasin pahasid poisse – ebateadlikult. Teadlikul tasandil otsisin ma mehi, kes on südamlikud, avatud … ägedad, selle parimas mõttes. Ning sellised tüübid ma ka leidsin. Paraku see oli üks osa neist ja see osa, mida ma teadvustamata otsisin, jätsin ma ka neid kohates tähelepanuta. Põnev on see, et mida rohkem me enda mustrites teadlikkuse tasandile toome, seda vähem on neil jõudu alateadlikul tasandil meile teed sill

Sain esimest korda emaks rohkem kui 14 aastat tagasi. Olin siis 23. Tundsin iga pisimagi valepöörde pärast süütunnet. Süütunnet, et ma kergesti ärritusin; süütunnet, et ma nutsin väsimusest ja lootusetusest. Süütunnet, et ma pole piisavalt rahulik, soe, armastav, see ja teine.

Ahoi, sa mu kallis VIP! Siin on sulle jõulukingiks sooduskood ...

Olen sel aastal teinud oma varjupoolte osas mitmeid üllatavaid avastusi. Tegelikult oleksin võinud ju neid varemgi teha, kui ma ennast rohkem kõrvalt kuuleksin.   Ütlen alati – kui inimene midagi väidab, millega ta püüab teisi veenda, siis püüab ta veenda hoopis iseennast, sest alateadlikul tasandil ta teab, et asjad on teisiti. Näiteks: „Mind üldse ei häiri, et …“ = see asi häirib mind alateadlikul tasandil. „Olen sellest ammu üle saanud!“ = ma pole sellest üle saanud, sest

Olen viimasel ajal mõtisklenud tihti piiride seadmise üle. Tunnistan, et lasin 30+ aastat julgelt endast igasugustel tüüpidel ja olukordadel üle sõita. Ma olin see, kes vastas kõikidele kirjadele, purjus tüüpide vestlustele, igasuguste tontide pöördumistele; vaikisin, kui mulle öeldi halvasti; vaikisin, kui mul oli ebamugav; naeratasin, kui olin ärevuses; leppisin, kui mulle olukorrad ei sobinud; ütlesin jah, kuigi südames tundsin ei; tahtsin meeldida, olla hea, sõbralik, mit

Leopold kirjutas hiljuti pika loo, kuidas ta proovis Nööbikest vankrisõiduta (sest ta uinub ainult vankris) magama panna ja see lõppes katastroofiga – Nööp tegi talle peaga PAUHH, ja kuigi Leopoldi ninast tuli ohtralt verd, siis luumurrust ta seekord pääses. Leopold küsis oma loo lõpus, et kas teie lapsed uinuvad vähe rahulikumalt või on samasugused kraaded. Ja mitu vastust ta oma küsimusele sai? 1­–2. Kümned ülejäänud andsid talle aga soovitusi, kuidas ta peaks last hoopis m

11. klass, vahetund koolis, talvine aeg. Istun sõpradega radiaatori vastas ja järsku heliseb kell, mis kutsub meid tundi. Tõusen püsti ja tunnen, kuidas veri tõuseb pähe ning kaotan teadlikkuse. Olen justkui minestanud, aga keha toimetab edasi. Nagu kuskilt pilvede vahelt näen, et väljas paistab päike. Küsin sõpradelt, kas suvi on käes. Püüan kuidagi aru saada, mis ümber minu toimub. Võib-olla küsin veel midagi, aga see oli ainus lause, mis mulle meelde jäi. Edasi on mäluauk.

Vahel mõtlen, kui tore oleks elada Utoopias, kus noortele õpetatakse koolis eelarve planeerimist, säästmist, investeerimist, aga ka kaaslase valimist, lähisuhte vägivalda väikestest märkidest ära tundma jne. Täna jõudsin Tütrega (14) rääkides järgmise teemani, mis võiks Utoopia koolist leida: toitumine. Mulle meenus, kuidas algklassides tema kehalise kasvatuse õpetaja jagas juhised, mitu ringi tuleb staadionil joosta, et pool tahvlit šokolaadi ära põletada, mis pani toona mee

„ Laste saamine… see on kõige suurem proovikivi suhtes. Kuhu see proovikivi meid viib – kas viib edasi kokku või hoopis lahku – ei tea, “ lausus Nechayeva paar päeva tagasi meedias. On palju paare, kelle suhte teeb laps tugevamaks, aga on palju neid, kelle jaoks lapse tulek viib suhte kuristiku äärele. Neist viimastest ma täna kirjutan, sest rohkem kui 10 aastat tagasi olin ma toonase abikaasaga kuristiku äärel ja sealt alla me koos lendasimegi. Olen taas kohas, kus viimased

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.