Vahel mõtlen, kui tore oleks elada Utoopias, kus noortele õpetatakse koolis eelarve planeerimist, säästmist, investeerimist, aga ka kaaslase valimist, lähisuhte vägivalda väikestest märkidest ära tundma jne. Täna jõudsin Tütrega (14) rääkides järgmise teemani, mis võiks Utoopia koolist leida: toitumine. Mulle meenus, kuidas algklassides tema kehalise kasvatuse õpetaja jagas juhised, mitu ringi tuleb staadionil joosta, et pool tahvlit šokolaadi ära põletada, mis pani toona mee

„ Laste saamine… see on kõige suurem proovikivi suhtes. Kuhu see proovikivi meid viib – kas viib edasi kokku või hoopis lahku – ei tea, “ lausus Nechayeva paar päeva tagasi meedias. On palju paare, kelle suhte teeb laps tugevamaks, aga on palju neid, kelle jaoks lapse tulek viib suhte kuristiku äärele. Neist viimastest ma täna kirjutan, sest rohkem kui 10 aastat tagasi olin ma toonase abikaasaga kuristiku äärel ja sealt alla me koos lendasimegi. Olen taas kohas, kus viimased

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.

Olen jõudnud ringiga justkui tagasi algusesse. Kui ma hakkasin kümmekond aastat tagasi Sleeping Yogini lehel lugusid kirjutama, jagasin kas joogapilte või lugusid sellest, kuidas milleski pettusin või mis mind endast välja ajas või mille üle rõõmustasin.   Aastate jooksul läksid need lood üha õpetlikumaks, ja ma ei mõtle selle all midagi üllast või tarvilikku, aga evolutsiooni loomulikku etappi, kus sa mõtled, et sul on vaja inimesi päästa ja sul on selleks kasulikke nippe.  

Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Olen üle kuu aja olnud tööpostil, mis tundub pigem kolme päevana. Aeg on võtnud kosmilise tempo ja kui ma muidu kipun ise olema ärev kiirustaja, pean ma hammastega ajaliinist kinni hoidma, et järel püsida. Teadmamehed on rääkinud, kuidas spirituaalne teekond on kogu su elu. On see siis pereelu, lapsed, töökollektiiv, sportimine või mis iganes „tavaline elu“, mis ei sisalda Tiibeti koopas hinge kinni hoidmist. Kuigi üks osa minust sellesse usub, on mul olnud mõneti kahju, et m

Lühijutu platvorm Threads ehk eestindatult Lõimla toob mu uudisvoogu viimasel ajal kohtingumaailma lugusid. Uurin neid huviga, sest pikantsed juhtumid on igati põnev lugemisvara, kui mu enda elu kipub üsna sündmustevaene olema.

Olime Leopoldiga meie suhte alguses pikalt mõnusa vabagraafiku peal – ärkasime, mil tahtsime, uinusime, mil tahtsime, logelesime kodus, aeg-ajalt oma projektide pärast sinna-tänna sõites. Aga alati KOOS. Meil oli täielik vabadus. Seejärel sündis Nööbike. Tema röövis suure osa meie vabadusest, kuigi meil oli võimalus enamasti kahekesi seda väikse lapse kasvatamise koormat jagada. Kui ma nüüd üle mitmete aastate jälle kontoritööle läksin, tundub, et me jookseme kohati teineteis

Olen nüüd kaks nädalat seilanud töörindel – emapuhkus on ametlikult läbi ja täiesti uus tööpost ametlikult hoos. Mida tähendab üle pika aja kontoritööle siirdumine; kuidas on see mõjutanud kodust elu ja mis toimub minu sisemaailmas kõige selle keskel – kirjutan kohe lähemalt.

Sain ühe lugejakirja, mis on väga paljude naiste needus ja hingevalu – mida teha olukorras, kus laps on olemas või tulekul, aga mees on justkui puupea. Pikem lugu on näha tasulistele tellijatele, aga olulise sõnumi hüüan siinkohal kõigile naistele välja: Ärge saage lapsi mehega, kelle suhtes on teil VÄHIMGI kahtlus. Naised – teil on kontroll sünnitada lapsi tervesse perekonda, tervete inimeste keskele. Kui mehega on probleeme suhte ajal, millel on oluline määr (st tülid kõrgu

Ligi 10 aastat kodukontorit on saanud pausi. Tahtsin öelda, et ettevõtlus on saanud pausi, aga see jääb ilmselt minuga surmani.

Vaatasime kaaslasega dokumentaalfilmi „Minu kallimad“ ja algatasime diskussiooni selle üle, kas mul võiks olla ka keegi veel kõrval, kellega äratada liblikaid, treenida vaba armastust ja õppida enda pimedaid tahke. Kõik need on põhilised argumendid, miks teist suhet kõrvale otsitakse. „Ma olen vaba, ma lasen teise vabaks.“ „Teine suhe täidab tühimikke, mida mu kaaslane ei suuda täita.“ „Me õpime isetust, armastuse vaba voolamist.“ Jne.

Tõlge Ram Dassi loengust 80ndatel aastatel Sydneys: Chaos and Cosmos. *** Näen paljusid inimesi minu juurde tulemas ja ütlemas: „Ram Das,...

Palusin Sleeping Yogini grupis jagada inimestel lugusid, mida koos uurima hakata. Üks selline lugu on mulle erinevates mõtetes tuttav. Ma olen selles olnud ning seda kõrvalt näinud ja käsi laiutanud – kuni kumbki osapool ei soovi südamest muutust, kestab see dünaamika pikki aastaid. Dünaamika, kus naine annab mehele leivapurukesi, päriselt kätt lubamata, ning mees muudkui ootab. Kiri oli selline: „On üks suhe, mis on kestnud viimased 8 aastat ja meenutab juba kindluse piiram

Kas inimesi peaks elust välja lõikama? Just neid, kes on pereliikmed või olnud terve elu lähedased? Mis siis, kui suhte dünaamika muutub kardinaalselt – enne oli jube hea, aga nüüd on vahel päris jube? Kas pagedes probleemide eest otsivad need sind igal juhul üles? Olen varem kirjutanud, kuidas „probleemide eest ei page“-müüt hoiab inimesi kehva suhte lõa otsas, sest „ma ju pean selle õppetunni läbi tegema“ või „õppima andestama“ või „võtma teda nii, nagu ta on“.

Kuna mu väike väljavõte roosiaiast toimuvast tekitas tohutut furoori, kirjutan pikemalt, mida me nägime-kogesime presidendi vastuvõtul ja kuidas – erinevalt sellest, mida paljud aru said – meil oli väga tore õhtu.

Ma olen spirituaalsusest väsinud. Kui ma loen hingamislaagrite, väeringide, elu muutvate koolituste kohta, klõpsan need kiirelt kinni. Tegelikult on see vaid üks osa spirituaalsusest, millest ma väsinud olen. Tegelikult võiksin ma hea meelega oma õpetaja meditatsioonilaagris istuda või Tiibeti templites kolistada. Aga kõik see manifesteerimine-resoneerumine-„siit algab sinu uus elu“-läänelik kommerts-spirituaalsus tekitab mingil põhjusel minus võõrandumist. Kõik need...

Olen kahe aasta jooksul kohanud oma ebapiisavustunnet rohkem kui varasemas elus üldse. Kuigi ebapiisavustunde osa on meis kõigis olemas, on paljudel võimalus seda osa hoida filtrite all peidus. Koolis oli mul lihtne tunda staarina – osalesin miljonis ringis, käisin pidevalt võistlemas, samal ajal mässasin keskpärasuse vastu, suhtlesin enamasti vanemate kuttidega, kes mind pisarateni naerutasid, ja kõige selle abil tundsin, et ma olen KEEGI. Igal juhul keegi, kes on piisav. Ko

Olen viimastel kuudel end leidnud ammu unustatud tegevuses – sirvimas töökuulutusi, täiendamas CV-d, kirjutamas motivatsioonikirju ja käimas töövestlustel. See tee on olnud kaunis põnev, kuna olen olukorras, kus ma võin minna tööle, aga ilmtingimata ei pea. See tähendab, et ma saan valida seda, mis mind PÄRISELT vaimustaks ja mis vähekegi tundub, et ei ole sünkroonis energeetilisel tasandil – saan ma vabalt öelda EI. Miks ma üldse tööd otsin?

Lahkuminek. Süda on purunenud, aga samas on kergus. Ja siis hakkab tulema filtreid, maske, millega tõde matta. „Ta oli nartsissist.“ „Ma ootasin mehelt, et ta mind parandaks, mind armastaks. Aga ma pean enne olema ise tervik, ennast ise armastama. SIIS saab tulla see õige. See oli karm õppetund.“ „Keegi ei saa mind armastada mind minu eest. Ta oli mulle peegliks mu enesehinnangule. Ma nüüd näen seda, et ma pean end ise rohkem väärtustama.“ „Ma õppisin seda, teist, kolmandat …