Kuidas hoida armastust?
- Pamela Maran
- 23 minutes ago
- 3 min read
Istun oma trepialuses konkus, kus on hunnik riideid, nüüd ka mänguasju, tehnikat ja muud kola. Varem oli siin avarus ja ruum. Nüüd on kõik sassis ja segamini.
Kohmitsen riiulil paberivirnade vahelt välja ühe salajase ümbriku – Leopoldi esimene käsitsi kirjutatud kiri mulle. Ma käisin seda kirja kolm aastat tagasi siin konkus korduvalt lugemas. Istusin siin pingil ja vaatasin tema käekirja, aeglustasin lugemise tempot ja püüdsin tunnetada, millise tundega tema neid ridu kirja pani. Nüüd on nendel ridadel pisut teine vaatenurk kui oli toona.
Mõtlesin just eile selle peale, kui palju meie elu Leopoldiga on muutunud. Enne last oli ainult meie kaks – spontaansed väljasõidud, kontserdid ja etendused, kähkukad metsas ja autos, filmid poole ööni, ülepäevased jõusaalisessioonid, suured plaanid ja unistused.
Nüüd on meist saanud kaks kurnatud tegelast, kes räägivad hammaste tulekust, torutöödest, magamata öödest ja kõige spontaansem otsus on minna vetsu just siis, kui tuleb tuju riskida. Oleme 14 kuu jooksul veetnud aega kahekesi ÜHE korra. Hoiame vägisi silmi lahti, kui Nööbike on tunni ajaga end magama pusserdanud, et siis päeval pooleli jäänud mõtted lõpuni rääkida. Vahel oleme liiga väsinud, et sedagi teha.
