Olen viimastel kuudel end leidnud ammu unustatud tegevuses – sirvimas töökuulutusi, täiendamas CV-d, kirjutamas motivatsioonikirju ja käimas töövestlustel. See tee on olnud kaunis põnev, kuna olen olukorras, kus ma võin minna tööle, aga ilmtingimata ei pea. See tähendab, et ma saan valida seda, mis mind PÄRISELT vaimustaks ja mis vähekegi tundub, et ei ole sünkroonis energeetilisel tasandil – saan ma vabalt öelda EI. Miks ma üldse tööd otsin?

Pane rihmad peale, sest ees ootab 5 lehekülge ülevaadet minimaja ehitusest ja rahadraamadest.

Veider mõelda, et oleme juba pool aastat 22-ruudust majakest ehitanud ja ikka pole valmis jõudnud. Maja pole valmis, aga pakub ka "peaaegu valmis"-kujul rõõmu. Kõige suurem viimase aja rõõm on Arensi köök, mis lõpuks ometi valmis sai ja püsti pandi. Aga siis selgus, et maja on nii viltu, mis viltu (tnks esimene ehitaja), et sokliliist tuli uus lõigata - viltune. Ning alumiiniumist profiil, mis läheb töötasapinna alla - see jäi üldse maha. Ning segisti ei jõudnud õigeks ajaks.

Minimaja ehitusega on läinud üle kivide ja kändude. Viimati tegin kokkuvõtte veebruaris, mainides, millise kaose meie ehitaja maha jättis. Seda lapime tegelikult siiamaani. Elektrik tegi oma tööd ära ja õnneks sellega sai laias laastus juhtmemajandus korda. Jätsime aga ripakile torutööd, sest vett ega kanalisatsiooni meie maalapil ei ole ja kui tuleb, siis hajaasustuse programmi abil alles suvel (vesi) või isegi järgmisel aastal (kanalisatsioon). See väike kõrvalejätmine sai

Tundub, et kaks täiesti erinevat teemat, aga minu jaoks nii tihedalt seotud ehk siis kuidas ma majaehitusest avastasin viisi, kuidas igaüks, kellel millekski annet on, saab end kodus tööle panna. Oleme minimajaga tasapisi jõudmas siseviimistluseni. Kuigi kodu disainimine on mu üks suurimaid kirgi, osutus see seekord tohutuks peavaluks. Eelkõige küll otsustamatuse pärast. Ainus, mille saime kiiresti selgeks, oli kivipõrand. See tuleb elektrilise soojustusega, seega varbad külm

Meie minimaja kerkib jõe ääres üsna visalt. Kuna vaene ehituspoiss peab seal üksinda toimetama ja kulutama pool aega kalameeste minemasaatmisele, keda absoluutselt ei huvita „ERAVALDUS“ silt, siis lepime oludega. Üldiselt on päris kummaline, et inimesed eravalduse sildist suurt ei hooli ja sõidavad autoga uhkelt praktiliselt ukse ette. Oleksin ma natuke ettevõtlikum, teeks sinna väikse Europark vol 2 ja lihtsalt trahviks seal nii et süda lustib. Kui iga päev sõidab õuele park

38 päeva kodust ära olemist on vajunud unustustehõlma vahepealsete pühade, Nööbi haiguse ja minimaja ehitusega. Olen mitmel korral lubanud teha kokkuvõtet meie kogemusest ja nüüd, kus on sisse-välja hingatud ja kahjud kokku loetud, võib seiklusele päriselt punkti panna. Meie ajend kodu välja rentimiseks oli puhtsüdamlikult tunnistades raha. Tol hetkel, kui „ accept “ vajutasime, ei teadnud veel, et see raha osutub kohe eriti vajalikuks. Mõni nädal pärast kodust lahkumist lang

Oleme lõpuks ometi tagasi kodus ja see on omaette lugu, kuidas meie kogemus AirBnbtamisega läks. Suurem uudis on aga see, mida me viimased poolteist nädalat tohutu suure hooga teinud oleme. Ja see on minimaja ehitamine! Kuidas me sisult üleöö selleni jõudsime, on juba pikem jutt. Nii et võta tee ja küpsised kõrvale, keera pleedi sisse ja hakkame vestlema …

Siit tuleb NELI lehekülge lugu sellest, mida me terve suve teinud oleme. Pane rihmad peale, kui sind huvitavad kodu- ja rahateemad!

Viimaste nädalate võhm on läinud koduvahetusteemadele ja mul on ausalt öeldes hea meel, et lisaks beebimajandusele on elus midagi muud, mille pärast pead valutada. Kirjutan, kuidas senine teekond on kulgenud ja õppetunnid, mis on mulle näidanud, kuidas igaüks võib oma unistuste kodu soetada. Isegi siis, kui sa oled täiesti veendunud, et see ei ole võimalik.   Mõtlesin oma koduostuteekonnale tagasi ja mis olid need takistavad mõtted , mis mind kodu soetamisest eemal hoidsid. O

Kirjutasin viimati, et oleme koduvahetusplaanidega, mis ideeliselt peaks olema lihtne samm, aga „tänu“ Eesti pankadele osutunud parajaks peavaluks. Tütar (12) küsis hiljuti õigesti, et miks koolis ei õpetata kodu ostmise kohta – kust tuleb raha, mida tähendab pangalaen jne. Ma isegi õppisin neid asju alles täiskasvanueas meestelt. Enamasti õpetataksegi teoreetiliselt, kuidas asjad käivad - keegi ei taha jagada oma isiklikku pangaarveldamist. Aga paremini õpib just selgete näi

Kõndisime Leopoldiga poes ringi ja ta viitas spordipoele: „Lähme ostame sulle tossud! Su omad on juba kulunud.“ Muigasin: „Ei ole tarvis,“ ja kõndisime edasi.   Ta oli alles hiljuti ostnud mulle hirmkalli tagi ja pusa – lihtsalt niisama. Ei mingit tähtpäeva- või „palun vabandust, et haiget tegin“ indulgentset kingitust.   Mõtlesin hiljem, miks on nii raske vastu võtta, kui keegi „lihtsalt niisama“ tahab midagi head teha või kinkida. Üks lugeja kirjutas sarnasel teemal, kuidas

Olles tähelepanelik inimeste mustrite osas, olen leidnud ühised jooned, mis ühendavad rikkaid ja edukaid inimesi, keda tean, ning neid, kes elavad kasinalt. Ma ei usu, et investeerimis- ja rahakoolitustega jõukaks saab. Küll olen ise kogenud, et meelelaadi muutusega on võimalik tulla vaesuse mentaliteedist rahulolu mentaliteeti, kus ellu hakkab tõesti ka küllust voolama.