Mina ja spirituaalsus
- Pamela Maran
- Jul 5
- 4 min read
Aasta oli 2019.
Ärkasin igal öösel 3.30. Uni oli kui peoga pühitud. Tõusin üles, tegin voodi ära, rullisin lahti joogamati.
Tegin hingamisharjutusi kolmveerand tundi. Seejärel jätkasin asana-(enamikule tuntud kui jooga-) praktikaga. Umbes kaks tundi. Seejärel mediteerisin tunnikese. Umbes 9-10 paiku läksin tunnikeseks magama. Ärkasin ja jätkasin päevaga.
Olin nagu hiiglaslik antenn, mis püüdis päevast taipamisi, märkamisi.
Kogesin meditatsioonides ja hüpnagoogilises seisundis erinevaid kogemusi. Kuulasin kundalini ärkamist enda sees. Või vähemalt selgitasid seda raamatud.
Ühel hetkel kadus mul isu. Sõin mõned ampsud ja sain info, et kõrgem teadvus on toidetud. Enam edasi ma süüa ei suutnud. Kaotasin kaalus.
Heljusin veidrates sfäärides, samas kirjutades suhetest, armastusest, depressioonist.
Seitse aastat hiljem olen justkui totaalselt teises kohas.
Teen päevatööd, käin jõusaalis, söön ärevusest ja stressist üle, kasvatan kaht last, valmistun pulmadeks, ärritun pisiasjadest, mõtlen materiaalsetele väärtustele.
Mis siis juhtus?
