Vaatasime lagunevat veskihoonet teisel pool kallast, mille asemele pidi kerkima kord meie elumaja. “Ei saa ikka alla anda. Tuleb see maja igal juhul siia püsti panna!” ütles Leopold resoluutselt.

23. märts on meil igal aastal eriline päev ainult MEIE jaoks. Päev, mil me kohtusime ja meie lugu hakkas lahti rulluma.

Mu viimase aja päevad on möödunud armumisseisundis ja seda kahel põhjusel …

Leopold oli nädal aega iga päev tööl hommikust õhtuni. Tundsin, kui ta öösel voodisse tuli, mõlemad liiga väsinud, et sõnagi vahetada. Hommikul läksin ma tööle enne tema ärkamist. Mõnel päeval nägime mõneks hetkeks, aga enamasti olime mõlemad tööga hõivatud. Õhtuti mässasin Nööbiga, kes selle kõige keskel kaheseks sai. Vähemalt sünnipäevahommikul saime koos laulda ja torti süüa, kui ma jälle tööle läksin ja Leopold õhtuks taas kadunud oli. Sellised nädalad on lapse sünnist sa

Nagu vanema tütre puhul, tõden ka Nööbikese puhul, et mida aeg edasi, seda toredamaks on läinud. Ma ei seedi inimesi, kes armastavad inimeste rõõmu rikkuda. Rasedatele öeldakse, et oota, kuni magamata ööd tulevad! Vastsündinu vanematele öeldakse, oodake, kui ta veel jalad alla saab! Aastase lapse vanematele öeldakse, et vaadake, kui kohutavad kahesed tulevad! Ja oi… teismeeast ei hakka rääkimagi! „Väiksed lapsed talluvad varvastel, suured südamel!“ öeldi mulle kord koolis la

Kas on võimalik, et sa taotled kodus ideaalset korda, pead kinni tähtaegadest, laskud tööülesannetes detailidesse, mille peale keegi teine ei tule, tegutsed kogu südame ja armastusega ning samal ajal oled ka tüüp, kes lööb vahel täielikult käega: sööb üle, joob üle, ei saa diivanilt üles, ei saa teleka eest ära, ei saa skrollimist lõpetada? Kumb sa siis oled – perfektsionist või totaalne laiskvorst? Mulle endale tuli üllatuseks tõdemus, et ma olen mõlemat ning üks ei välista

Tundsin paar päeva tagasi hommikust saadik kerget iiveldust. Tuli kergelt ja möödus sekundiga. Tundsin õhtupoole juba kergelt kehvasti ja kutsusin mehe tööle järele, et ta mind koju viiks. No igaks juhuks. Päris kindel polnud, et olen haigeks jäänud – tahtsin lihtsalt kodus pikali visata. Nii, kui autosse istusin, tundsin kasvavat iiveldust. Kodus heitsin end diivanile ja iga minutiga läks olemine hullemaks. Paari tunni pärast juba oigasin painavas iivelduses. Olin kindel, et

Suhete kõrval on mu teine lemmikteema depressioon. Depressioon on mu vana ja kauaaegne sõber, kellega ma käsikäes astun. Depressiooni peetakse justkui probleemiks, mille põhjustas XYZ. Minu jaoks on ta üks olemise viis, mis kutsub kookonis olema, reflekteerima, muudatusi tegema. Ma ei võta seda haiguse või probleemina, mida on võimalik välja juurida. Ma võtan seda üheks osaks minust, mis ilmselt minuga ka jääb. Vähemalt nii kauaks, kuni ma teda täielikult mõistma õpin. Ning t

Armastan kirjutada spirituaalsetest müütidest ja mis võiks olla veel parem kui kirjutada armastuse müütidest! 1.      Enne saa ise terveks, siis astu suhtesse Millal me inimestena PÄRISELT terved oleme? Millal kõik lapsepõlvetraumad on lahendatud? Milline on see kvoot, kust maalt alates on piisavalt tervenetud, et võiks suhtesse astuda? Kui võtta lõplikku tervenemist valgustumisena, mil jõuad universumiga üksolemisse, milleks siis suhet vaja on, kui täius on juba saavutatud?

On väga palju neid, kellele ma ei meeldi. Ma tean ka põhjust – ma räägin liiga palju, olen liiga otsekohene või nende vaatevinklist suisa konfliktne. Ning ma olen nendega nõus. Ma räägin liiga palju ja kirjutan liiga pikalt. Ma olen otsekohene, kuigi ma enda arust ütlen lihtsalt välja, mis mu mõttes toimub, sest see on minu jaoks normaalsus – ühepalgelisus. Ning konfliktsus tähendab seda, et ma seisan oma tõekspidamiste, piiride eest ka siis, kui see maksab mu näilise sõbrali

TEHTUD! Avasime Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru! Huhh … President, suursaadikud, poliitikud, kultuuritegelased, ettevõtjad, prominendid, muusikainimesed on võõrustatud, kolm avamiskontserti tehtud, 24tunnised tööpäevad (arvestades uneta öid ja iga detaili peast läbilibistamist) on läbi ja võib nüüd hinge tõmmata. Korraks. Sest nüüd algab töö tuua Ukuarru ägedaid projekte, mis paneksid põlvi värisema ja maailma raputama.

Mõne päeva pärast avame Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru. Vanast kirikust on saanud nüüd uhke kontserdisaal, viimased ehitustolmukübemed pühitakse põrandailt ja kohe-kohe astuvad lavale muusikud, et lasta kuuldavale Arvo Pärdi teosed. Olen sellele pühendanud pea iga ärkvelolekuhetke viimasel kuul. Kuna me avame maja esimest ja viimast korda, on kõik valmis andma endast rohkem kui inimlikult võimalik. Mõistagi on see võtnud lõivu kõigelt muult. Püüan siiski hoida oma

Kümme aastat on möödas aastast 2016. See tundub nagu kolm aastat tagasi, samas nagu terve igavik versiooni vahel, kes ma olin toona ja kes ma olen nüüd.

Sa tajud inimeste tundeid juba õhust. Sa oled see, kes esimesena märkab, kui keegi seltskonnas öeldust haavuda võis. Sa tajud halba suhtumist, kuigi sõnades ja toonis näib olevat kõik viisakas ja tore. Sa tunned kehvasti, kui teemad jäävad lõpetamata. Sa tunned, et need jäävad lõpetamata, kui justkui kõik on öeldud, aga samas ÕIGED sõnad jäid ütlemata. Sa elad negatiivseid olukordi raskelt üle ja jääd nende pärast põdema. Sa tunned halvasti ka teise inimese pärast, kes halvas

Traditsiooniline aasta kokkuvõtte ja seekord ka aasta suurpaljastus suurimast müsteeriumist - kes see näppas taldrikuid? :D

„Sa said valesti aru!“ „Selline ongi siis see sinu „teadlikkus“?“ „Sa oled liiga tundlik!“ „Hakkab jälle pihta …“ Kuidas aru saada, et sind gaslight itakse? Ehk siis pannakse arvama, et viga on tegelikult sinus, mitte selles tüübis, kes sind gaslight ib. Ma olin väga palju aastaid see tüüp, kes sattus gaslight imisest segadusse. Ma ütlesin, et mul on valus – nii ei ole okei teha. Vastu tulid need laused seal üleval, ja muud sellised vastutuse ära lükkamised. Ma ärritusin, ses

Olen viimasel ajal mõtisklenud oma möödunud suhete üle. Armastasin pahasid poisse – ebateadlikult. Teadlikul tasandil otsisin ma mehi, kes on südamlikud, avatud … ägedad, selle parimas mõttes. Ning sellised tüübid ma ka leidsin. Paraku see oli üks osa neist ja see osa, mida ma teadvustamata otsisin, jätsin ma ka neid kohates tähelepanuta. Põnev on see, et mida rohkem me enda mustrites teadlikkuse tasandile toome, seda vähem on neil jõudu alateadlikul tasandil meile teed sill

Ahoi, sa mu kallis VIP! Siin on sulle jõulukingiks sooduskood ...

Olen sel aastal teinud oma varjupoolte osas mitmeid üllatavaid avastusi. Tegelikult oleksin võinud ju neid varemgi teha, kui ma ennast rohkem kõrvalt kuuleksin.   Ütlen alati – kui inimene midagi väidab, millega ta püüab teisi veenda, siis püüab ta veenda hoopis iseennast, sest alateadlikul tasandil ta teab, et asjad on teisiti. Näiteks: „Mind üldse ei häiri, et …“ = see asi häirib mind alateadlikul tasandil. „Olen sellest ammu üle saanud!“ = ma pole sellest üle saanud, sest

Olen viimasel ajal mõtisklenud tihti piiride seadmise üle. Tunnistan, et lasin 30+ aastat julgelt endast igasugustel tüüpidel ja olukordadel üle sõita. Ma olin see, kes vastas kõikidele kirjadele, purjus tüüpide vestlustele, igasuguste tontide pöördumistele; vaikisin, kui mulle öeldi halvasti; vaikisin, kui mul oli ebamugav; naeratasin, kui olin ärevuses; leppisin, kui mulle olukorrad ei sobinud; ütlesin jah, kuigi südames tundsin ei; tahtsin meeldida, olla hea, sõbralik, mit