Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Olen üle kuu aja olnud tööpostil, mis tundub pigem kolme päevana. Aeg on võtnud kosmilise tempo ja kui ma muidu kipun ise olema ärev kiirustaja, pean ma hammastega ajaliinist kinni hoidma, et järel püsida. Teadmamehed on rääkinud, kuidas spirituaalne teekond on kogu su elu. On see siis pereelu, lapsed, töökollektiiv, sportimine või mis iganes „tavaline elu“, mis ei sisalda Tiibeti koopas hinge kinni hoidmist. Kuigi üks osa minust sellesse usub, on mul olnud mõneti kahju, et m

Lühijutu platvorm Threads ehk eestindatult Lõimla toob mu uudisvoogu viimasel ajal kohtingumaailma lugusid. Uurin neid huviga, sest pikantsed juhtumid on igati põnev lugemisvara, kui mu enda elu kipub üsna sündmustevaene olema.

Olen nüüd kaks nädalat seilanud töörindel – emapuhkus on ametlikult läbi ja täiesti uus tööpost ametlikult hoos. Mida tähendab üle pika aja kontoritööle siirdumine; kuidas on see mõjutanud kodust elu ja mis toimub minu sisemaailmas kõige selle keskel – kirjutan kohe lähemalt.

Ligi 10 aastat kodukontorit on saanud pausi. Tahtsin öelda, et ettevõtlus on saanud pausi, aga see jääb ilmselt minuga surmani.

Vaatasime kaaslasega dokumentaalfilmi „Minu kallimad“ ja algatasime diskussiooni selle üle, kas mul võiks olla ka keegi veel kõrval, kellega äratada liblikaid, treenida vaba armastust ja õppida enda pimedaid tahke. Kõik need on põhilised argumendid, miks teist suhet kõrvale otsitakse. „Ma olen vaba, ma lasen teise vabaks.“ „Teine suhe täidab tühimikke, mida mu kaaslane ei suuda täita.“ „Me õpime isetust, armastuse vaba voolamist.“ Jne.

Palusin Sleeping Yogini grupis jagada inimestel lugusid, mida koos uurima hakata. Üks selline lugu on mulle erinevates mõtetes tuttav. Ma olen selles olnud ning seda kõrvalt näinud ja käsi laiutanud – kuni kumbki osapool ei soovi südamest muutust, kestab see dünaamika pikki aastaid. Dünaamika, kus naine annab mehele leivapurukesi, päriselt kätt lubamata, ning mees muudkui ootab. Kiri oli selline: „On üks suhe, mis on kestnud viimased 8 aastat ja meenutab juba kindluse piiram

Kas inimesi peaks elust välja lõikama? Just neid, kes on pereliikmed või olnud terve elu lähedased? Mis siis, kui suhte dünaamika muutub kardinaalselt – enne oli jube hea, aga nüüd on vahel päris jube? Kas pagedes probleemide eest otsivad need sind igal juhul üles? Olen varem kirjutanud, kuidas „probleemide eest ei page“-müüt hoiab inimesi kehva suhte lõa otsas, sest „ma ju pean selle õppetunni läbi tegema“ või „õppima andestama“ või „võtma teda nii, nagu ta on“.

Kuna mu väike väljavõte roosiaiast toimuvast tekitas tohutut furoori, kirjutan pikemalt, mida me nägime-kogesime presidendi vastuvõtul ja kuidas – erinevalt sellest, mida paljud aru said – meil oli väga tore õhtu.

Ma olen spirituaalsusest väsinud. Kui ma loen hingamislaagrite, väeringide, elu muutvate koolituste kohta, klõpsan need kiirelt kinni. Tegelikult on see vaid üks osa spirituaalsusest, millest ma väsinud olen. Tegelikult võiksin ma hea meelega oma õpetaja meditatsioonilaagris istuda või Tiibeti templites kolistada. Aga kõik see manifesteerimine-resoneerumine-„siit algab sinu uus elu“-läänelik kommerts-spirituaalsus tekitab mingil põhjusel minus võõrandumist. Kõik need...

Olen kahe aasta jooksul kohanud oma ebapiisavustunnet rohkem kui varasemas elus üldse. Kuigi ebapiisavustunde osa on meis kõigis olemas, on paljudel võimalus seda osa hoida filtrite all peidus. Koolis oli mul lihtne tunda staarina – osalesin miljonis ringis, käisin pidevalt võistlemas, samal ajal mässasin keskpärasuse vastu, suhtlesin enamasti vanemate kuttidega, kes mind pisarateni naerutasid, ja kõige selle abil tundsin, et ma olen KEEGI. Igal juhul keegi, kes on piisav. Ko

Olen viimastel kuudel end leidnud ammu unustatud tegevuses – sirvimas töökuulutusi, täiendamas CV-d, kirjutamas motivatsioonikirju ja käimas töövestlustel. See tee on olnud kaunis põnev, kuna olen olukorras, kus ma võin minna tööle, aga ilmtingimata ei pea. See tähendab, et ma saan valida seda, mis mind PÄRISELT vaimustaks ja mis vähekegi tundub, et ei ole sünkroonis energeetilisel tasandil – saan ma vabalt öelda EI. Miks ma üldse tööd otsin?

Lahkuminek. Süda on purunenud, aga samas on kergus. Ja siis hakkab tulema filtreid, maske, millega tõde matta. „Ta oli nartsissist.“ „Ma ootasin mehelt, et ta mind parandaks, mind armastaks. Aga ma pean enne olema ise tervik, ennast ise armastama. SIIS saab tulla see õige. See oli karm õppetund.“ „Keegi ei saa mind armastada mind minu eest. Ta oli mulle peegliks mu enesehinnangule. Ma nüüd näen seda, et ma pean end ise rohkem väärtustama.“ „Ma õppisin seda, teist, kolmandat …

Olin ärritunud, aga töötasin enda sees iga nüansiga, et keegi väljastpoolt sellega pihta ei saaks. Teised pole süüdi selles, mis toimub minu sees. See on minu töö. Väänasin parasjagu põrandapesulappi kuivaks, kui Leopold tuli selja tagant, kükitas mu juurde ja tegi musi. Pauh! Kõik pinged olid ühe matsuga igavikku hajunud. Sellest väikesest musimatsust. Ma ei oodanud talt tuge, ma ei oodanud milleltki midagi. Ma astusin samme, et ise endaga toime tulla. Järsku oli maailm astu

„Kuhu on kadunud see mees, kellest ma kaks aastat kirjutasin?“ küsisin läbi pisarate Leopoldilt pärast meie järgmist tüli. „Ma ise ka ei tea,“ vastas ta vaikselt. Nööbikese saabumine on meist välja toonud kõige pimedamad urkad ja oleme poolteist aastat piike murdnud. Oleme mitmel korral jõudnud punkti, kust enam koos ei taha edasi minna. Õigemini mina ei taha, sest olen kadunud lootusesse. Mesinädalad on läbi. Esimesed ilusad armumisaastad on möödas. Oleme jõudnud kohta, kus

Lugesin hiljuti ühe ema lugu, kes kirjeldas, kuidas ta pärast teise lapse sündi musta auku vajus. Depressiooni kuvand on üldiselt eluisu kaotamine või tegevusetus. Vähe räägitakse depressiooniga kaasnevast raevust ja vihast, mis on pigem aktiivne emotsioon ega seostu depressiooniga. See ema kirjeldas viha oma laste vastu, soovi neid adopteerimisele anda, viha nendega tegelemise vastu ning lõputuid süütundeid nendest tunnetest. Lõpuks pöördus ta arsti poole, kes diagnoosis sün

Pane rihmad peale, sest ees ootab 5 lehekülge ülevaadet minimaja ehitusest ja rahadraamadest.

Olin aastaid suhetes, mis põhjustasid tohutut hingevalu ja enda lohutuseks öeldud „õppetunde“, mis aga ei jõudnud kunagi rahutundeni, et vot, see on hea ja mõnus suhe. Enamik suhteid algab ägedast särtsust, kus maailm tundub roosa ja kõikjal voolavad kissellijõed. Aga mingi aja pärast ilmub kisselli sisse ohtralt klimpe ja suhe muutub kohati isegi ebameeldivaks. Miks me ometi sellisesse suhtesse jääme? Miks me siis küll ära ei kõnni, kui teine pidevalt haiget teeb, halvasti ü

Selle suve kiireim aeg näikse lõppenud olevat. Leopoldi sünnipäeva ajas taga meie maakoha kahepäevane talgutamine, millele tuli kohe otsa minu sünnipäev. Ainult paar sündmust, aga stressi oli kõigega omajagu, et vaat’ paki lõpuks asjad kokku ja koli üksinda koopasse elama. Kuigi need sündmused olid väikesed, siis ma mõistan ennast, miks kogu see kuu algus niivõrd dramaatiliseks kulges.

Jälgin üsna tihti oma pähe kerkivaid mõtteid. Joogafilosoofias kutsutakse mõttelaineid vrtti ’ks. Laias laastus on meditatsiooni, jooga eesmärk oma meelelainete vaigistamine, et siis näha veekogu põhjas tegelikkust, asjade tegelikku olemust. Ma olin varem ehk fanaatiline selle tõe otsimisel, aga hetkel tundub mulle huvitav nende vrtti de  uurimine. Vahel pean ma endale ka tunnistama, et see vrtti ongi kogu minu tõde ja ma ei suuda sellest läbi minna. Seda juhtub hetkel, mil m