On väga palju neid, kellele ma ei meeldi. Ma tean ka põhjust – ma räägin liiga palju, olen liiga otsekohene või nende vaatevinklist suisa konfliktne. Ning ma olen nendega nõus. Ma räägin liiga palju ja kirjutan liiga pikalt. Ma olen otsekohene, kuigi ma enda arust ütlen lihtsalt välja, mis mu mõttes toimub, sest see on minu jaoks normaalsus – ühepalgelisus. Ning konfliktsus tähendab seda, et ma seisan oma tõekspidamiste, piiride eest ka siis, kui see maksab mu näilise sõbrali

TEHTUD! Avasime Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru! Huhh … President, suursaadikud, poliitikud, kultuuritegelased, ettevõtjad, prominendid, muusikainimesed on võõrustatud, kolm avamiskontserti tehtud, 24tunnised tööpäevad (arvestades uneta öid ja iga detaili peast läbilibistamist) on läbi ja võib nüüd hinge tõmmata. Korraks. Sest nüüd algab töö tuua Ukuarru ägedaid projekte, mis paneksid põlvi värisema ja maailma raputama.

Mõne päeva pärast avame Arvo Pärdile pühendatud muusikamaja Ukuaru. Vanast kirikust on saanud nüüd uhke kontserdisaal, viimased ehitustolmukübemed pühitakse põrandailt ja kohe-kohe astuvad lavale muusikud, et lasta kuuldavale Arvo Pärdi teosed. Olen sellele pühendanud pea iga ärkvelolekuhetke viimasel kuul. Kuna me avame maja esimest ja viimast korda, on kõik valmis andma endast rohkem kui inimlikult võimalik. Mõistagi on see võtnud lõivu kõigelt muult. Püüan siiski hoida oma

Kümme aastat on möödas aastast 2016. See tundub nagu kolm aastat tagasi, samas nagu terve igavik versiooni vahel, kes ma olin toona ja kes ma olen nüüd.

Sa tajud inimeste tundeid juba õhust. Sa oled see, kes esimesena märkab, kui keegi seltskonnas öeldust haavuda võis. Sa tajud halba suhtumist, kuigi sõnades ja toonis näib olevat kõik viisakas ja tore. Sa tunned kehvasti, kui teemad jäävad lõpetamata. Sa tunned, et need jäävad lõpetamata, kui justkui kõik on öeldud, aga samas ÕIGED sõnad jäid ütlemata. Sa elad negatiivseid olukordi raskelt üle ja jääd nende pärast põdema. Sa tunned halvasti ka teise inimese pärast, kes halvas

Traditsiooniline aasta kokkuvõtte ja seekord ka aasta suurpaljastus suurimast müsteeriumist - kes see näppas taldrikuid? :D

„Sa said valesti aru!“ „Selline ongi siis see sinu „teadlikkus“?“ „Sa oled liiga tundlik!“ „Hakkab jälle pihta …“ Kuidas aru saada, et sind gaslight itakse? Ehk siis pannakse arvama, et viga on tegelikult sinus, mitte selles tüübis, kes sind gaslight ib. Ma olin väga palju aastaid see tüüp, kes sattus gaslight imisest segadusse. Ma ütlesin, et mul on valus – nii ei ole okei teha. Vastu tulid need laused seal üleval, ja muud sellised vastutuse ära lükkamised. Ma ärritusin, ses

Olen viimasel ajal mõtisklenud oma möödunud suhete üle. Armastasin pahasid poisse – ebateadlikult. Teadlikul tasandil otsisin ma mehi, kes on südamlikud, avatud … ägedad, selle parimas mõttes. Ning sellised tüübid ma ka leidsin. Paraku see oli üks osa neist ja see osa, mida ma teadvustamata otsisin, jätsin ma ka neid kohates tähelepanuta. Põnev on see, et mida rohkem me enda mustrites teadlikkuse tasandile toome, seda vähem on neil jõudu alateadlikul tasandil meile teed sill

Ahoi, sa mu kallis VIP! Siin on sulle jõulukingiks sooduskood ...

Olen sel aastal teinud oma varjupoolte osas mitmeid üllatavaid avastusi. Tegelikult oleksin võinud ju neid varemgi teha, kui ma ennast rohkem kõrvalt kuuleksin.   Ütlen alati – kui inimene midagi väidab, millega ta püüab teisi veenda, siis püüab ta veenda hoopis iseennast, sest alateadlikul tasandil ta teab, et asjad on teisiti. Näiteks: „Mind üldse ei häiri, et …“ = see asi häirib mind alateadlikul tasandil. „Olen sellest ammu üle saanud!“ = ma pole sellest üle saanud, sest

Olen viimasel ajal mõtisklenud tihti piiride seadmise üle. Tunnistan, et lasin 30+ aastat julgelt endast igasugustel tüüpidel ja olukordadel üle sõita. Ma olin see, kes vastas kõikidele kirjadele, purjus tüüpide vestlustele, igasuguste tontide pöördumistele; vaikisin, kui mulle öeldi halvasti; vaikisin, kui mul oli ebamugav; naeratasin, kui olin ärevuses; leppisin, kui mulle olukorrad ei sobinud; ütlesin jah, kuigi südames tundsin ei; tahtsin meeldida, olla hea, sõbralik, mit

Leopold kirjutas hiljuti pika loo, kuidas ta proovis Nööbikest vankrisõiduta (sest ta uinub ainult vankris) magama panna ja see lõppes katastroofiga – Nööp tegi talle peaga PAUHH, ja kuigi Leopoldi ninast tuli ohtralt verd, siis luumurrust ta seekord pääses. Leopold küsis oma loo lõpus, et kas teie lapsed uinuvad vähe rahulikumalt või on samasugused kraaded. Ja mitu vastust ta oma küsimusele sai? 1­–2. Kümned ülejäänud andsid talle aga soovitusi, kuidas ta peaks last hoopis m

11. klass, vahetund koolis, talvine aeg. Istun sõpradega radiaatori vastas ja järsku heliseb kell, mis kutsub meid tundi. Tõusen püsti ja tunnen, kuidas veri tõuseb pähe ning kaotan teadlikkuse. Olen justkui minestanud, aga keha toimetab edasi. Nagu kuskilt pilvede vahelt näen, et väljas paistab päike. Küsin sõpradelt, kas suvi on käes. Püüan kuidagi aru saada, mis ümber minu toimub. Võib-olla küsin veel midagi, aga see oli ainus lause, mis mulle meelde jäi. Edasi on mäluauk.

Vahel mõtlen, kui tore oleks elada Utoopias, kus noortele õpetatakse koolis eelarve planeerimist, säästmist, investeerimist, aga ka kaaslase valimist, lähisuhte vägivalda väikestest märkidest ära tundma jne. Täna jõudsin Tütrega (14) rääkides järgmise teemani, mis võiks Utoopia koolist leida: toitumine. Mulle meenus, kuidas algklassides tema kehalise kasvatuse õpetaja jagas juhised, mitu ringi tuleb staadionil joosta, et pool tahvlit šokolaadi ära põletada, mis pani toona mee

„ Laste saamine… see on kõige suurem proovikivi suhtes. Kuhu see proovikivi meid viib – kas viib edasi kokku või hoopis lahku – ei tea, “ lausus Nechayeva paar päeva tagasi meedias. On palju paare, kelle suhte teeb laps tugevamaks, aga on palju neid, kelle jaoks lapse tulek viib suhte kuristiku äärele. Neist viimastest ma täna kirjutan, sest rohkem kui 10 aastat tagasi olin ma toonase abikaasaga kuristiku äärel ja sealt alla me koos lendasimegi. Olen taas kohas, kus viimased

Vaatasin kalendrisse ja avastasin, et mul saab kontoritööl järgmisel nädalal juba kaks kuud. See on olnud paras pöörane karussell ning ma ei väsi kordamast – parim, parim otsus sel aastal. Olen tänulik, et olen just SELLEL kohal, sest see tundub bingovõit sattuda kohta, kus saad teha, mida armastad, aga kõige tähtsam – oled ümbritsetud toetavatest inimestest.

Olen jõudnud ringiga justkui tagasi algusesse. Kui ma hakkasin kümmekond aastat tagasi Sleeping Yogini lehel lugusid kirjutama, jagasin kas joogapilte või lugusid sellest, kuidas milleski pettusin või mis mind endast välja ajas või mille üle rõõmustasin.   Aastate jooksul läksid need lood üha õpetlikumaks, ja ma ei mõtle selle all midagi üllast või tarvilikku, aga evolutsiooni loomulikku etappi, kus sa mõtled, et sul on vaja inimesi päästa ja sul on selleks kasulikke nippe.  

Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Olen üle kuu aja olnud tööpostil, mis tundub pigem kolme päevana. Aeg on võtnud kosmilise tempo ja kui ma muidu kipun ise olema ärev kiirustaja, pean ma hammastega ajaliinist kinni hoidma, et järel püsida. Teadmamehed on rääkinud, kuidas spirituaalne teekond on kogu su elu. On see siis pereelu, lapsed, töökollektiiv, sportimine või mis iganes „tavaline elu“, mis ei sisalda Tiibeti koopas hinge kinni hoidmist. Kuigi üks osa minust sellesse usub, on mul olnud mõneti kahju, et m

Lühijutu platvorm Threads ehk eestindatult Lõimla toob mu uudisvoogu viimasel ajal kohtingumaailma lugusid. Uurin neid huviga, sest pikantsed juhtumid on igati põnev lugemisvara, kui mu enda elu kipub üsna sündmustevaene olema.