Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Sain ühe lugejakirja, mis on väga paljude naiste needus ja hingevalu – mida teha olukorras, kus laps on olemas või tulekul, aga mees on justkui puupea. Pikem lugu on näha tasulistele tellijatele, aga olulise sõnumi hüüan siinkohal kõigile naistele välja: Ärge saage lapsi mehega, kelle suhtes on teil VÄHIMGI kahtlus. Naised – teil on kontroll sünnitada lapsi tervesse perekonda, tervete inimeste keskele. Kui mehega on probleeme suhte ajal, millel on oluline määr (st tülid kõrgu

Lugesin hiljuti ühe ema lugu, kes kirjeldas, kuidas ta pärast teise lapse sündi musta auku vajus. Depressiooni kuvand on üldiselt eluisu kaotamine või tegevusetus. Vähe räägitakse depressiooniga kaasnevast raevust ja vihast, mis on pigem aktiivne emotsioon ega seostu depressiooniga. See ema kirjeldas viha oma laste vastu, soovi neid adopteerimisele anda, viha nendega tegelemise vastu ning lõputuid süütundeid nendest tunnetest. Lõpuks pöördus ta arsti poole, kes diagnoosis sün

Millest naised küll mõtlevad? Kui ainult saaks nende kolju sisse pugeda ja neid täielikult mõista! See ei ole tegelikult sugugi keeruline. Loe ühe hingetõmbega: „Kas magamistoas sai aken kinni? Hommikul lubas tänaseks vihma. Samas oleks vaja tuba õhutada, aga äkki ma unustan ja pärast sajab voodi märjaks, nagu eelmisel suvel? Parem panen ikka kohe kinni. Oih, titt on meie tekile ilastanud. Kas panen täna voodiriided pessu või homme, kui saab pesu väljas kuivatada?Titt ilastab

Istun oma trepialuses konkus, kus on hunnik riideid, nüüd ka mänguasju, tehnikat ja muud kola. Varem oli siin avarus ja ruum. Nüüd on kõik sassis ja segamini. Kohmitsen riiulil paberivirnade vahelt välja ühe salajase ümbriku – Leopoldi esimene käsitsi kirjutatud kiri mulle. Ma käisin seda kirja kolm aastat tagasi siin konkus korduvalt lugemas. Istusin siin pingil ja vaatasin tema käekirja, aeglustasin lugemise tempot ja püüdsin tunnetada, millise tundega tema neid ridu kirja

See lugu ajab paljud rahumeelse vanemluse austajad põlema, aga põletav tunne on hea teeviit stagneerunud maailmavaatele. Seega – miks mitte torkida? Lugesin just anonüümset teemapüstitust, kus ema on oma 3-aastase poja heaks justkui kõik teinud – laskub tema tasemele jonnides, kuulab teda, valideerib, veedab üks ühele aega, toetab, hoiab, kõike teeb, aga laps ikka kisendab ja karjub. Mees oli seepeale maininud, et on lapse ära harjutanud jonniga tähelepanu saama. Ma olin mehe

Head imelist ja terviserikast uut aastat kõigile! Olen vist tasapisi 1. jaanuari vaimu jõudnud, kuigi kuupäev näitab juba teist numbrit. Kasutaksin siinkohal toredat Leopoldilt õpitud väljendit, et öelda, kuidas pühad kadusid seekord nagu sitt lehma ihust. Sest peaaegu sõna otseses mõttes nii ka läks. Jääb vaid loota, et sellest sitast saab tulevikuks üks igati asjalik väetis!   Jõuludel olime äsja koju jõudnud ja tõmbasime korraks hinge. Eks ikka selleks, et kohe siis pööras

Olen Nööbikese rahutusest palju kirjutanud ja samas on sellel teekonnal siiani jagada meile õpetusi. Õnneks oskab vastne 9-kuune nüüd omadel käppadel edasi liikuda ja müstilised karjed hommikust hommikuni on lõppenud. Jäänud on küll öökarjed.   Siiamaani tuli Nööpi magamasaamiseks kussutada. Iseseisvalt lihtsalt ei jäänud. Passib või kaks tundi üle oma uneaja, viriseb ja pusserdab, aga tema sõna peab peale jääma. Öösel ärkas ta tavaliselt üle kümne korra. Kui pärast toitmist

Nööbike on saanud kuuekuuseks ja elu on läinud palju lihtsamaks. Mõeldes tagasi raseduse lõpuajale ja esimestele sünnitusjärgsetele kuudele, näen, kui palju emotsioone, tundeid, hormoonidemöllu minus oli, ja selle kõige keskel paanilist soovi tunda taas tasakaalu ja rahu.   Selle aja oleks teinud raskemaks, kui meil poleks Leopoldiga välja kujunenud tugevat suhtluskultuuri, kus me jagame oma mõtteid, tundeid, soove, hirme. Igas raskuses seisime me koos, pead teineteisele toet

Mul on pärast lapse sündi kaks suuremat kokkuvarisemist olnud ja põhjus on neil olnud üks – teadmine, et minu soovid ja tahtmised ei loe hetkel vähimalgi määral. Raske on aga tunnistada, et see vangla on suuresti minu enda ehitatud.   Vanema tütre sünnist saab peagi 13 aastat ja mul on siiani selgelt meeles, kui raske see esimene aasta oli. Olin valmis uueks samasuguseks versiooniks ning see ka tuli. Taaskord on tegemist ülitundliku lapsega, kes vihkab lutte, kisendab autosõi

Lugesin põnevat teemapüstitust, mille emotsiooni („ma ei salli oma elu“) vast paljud teisedki tunnevad, kuigi igaühe põhjus, miks eluga rahulolematu olla, on erinev.   Teema oli aga selline:   „ Olen abielus, imelise mehega ning meil on kaks last. Ja ma vihkan oma elu, iga päeva, tundi ja minutit sellest. Hommikul ärkan mõttega, et saaks ometi juba õhtul uuesti magama. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi saab laste olemasolu nautida. Hommikul ärkad unisena, sest piisavalt ma

Õpin viimastel kuudel armastust läbi tohutute raskuste. Läbi kaugenemiste, läbi valude. Õpin ka seda, et mida suurem on mul vajadus olla armastatud, seda enam tuleb mul ka ise armastada.   Nööbike sai just kahekuuseks. Tervet pikka ööund pole ma maganud eelmise aasta juulist. Pea huugab karjetest, mida vahel ei oska leevendada. Kõik asjad jäävad pooleli, sest kogu aeg tuleb joosta. Pooleli jääb söömine, pissimine, koristamine, mõtlemine, rääkimine … elu ise.   Süda, keha, mee

Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“. Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine? Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE! Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane. Tütar saab tä

Praegu pole vist enam eestlasi järele jäänud, kes pole SEDA videot näinud. Et see paisub niivõrd suureks „kampaaniaks“, ei osanud eluski ette näha. Hetkel on videol üle 400 000 vaatamise ja ligi 10 000 jagamist. Vägev!   Olen Tütre lugusid siin lehel väga palju jaganud ja „Luuüdini paljas“ raamatust võib leida lood tema põnnieast. Nüüd, kus lähenemas on teismeiga, muutuvad juhtumid keerukamaks. Viimased neist on draamad kooliga (loe siit ). Aasta alguses vahetas Tütar kooli

Suhte tõeliseks proovikiviks pole mitte ühine reis, vaid ühine laps. Vana hea legend räägib, kuidas paljud paarid lapse kolme esimese eluaasta jooksul lahku lähevad ja samasse statistikasse kukkusin ka mina kümme aastat tagasi.   Mu abielu polnud sugugi pilvine, vaid ikka rohke armastuse ja mõistmisega. Küll oli seal ehk vähe teadlikkust ja tarkust suhte hoidmisest rasketel aegadel. Ma olen kümme aastat kandnud süütunnet sellest, et ma suuresti vastutasin selle  eest, et abie

Esimesed päevad pärast Nööbi tulekut olid päris pöörased. Kuigi sain emaks teist korda, oli see samas pärast 13 aastat nagu täiesti uus kogemus.   Noorim tütar sündis samuti vette ja kui me ta sealt tõstsime, paistis ta esialgu üldse magavat. Köhatas korra hääle puhtaks ja jäi siis maailma uudistama. See oli minu jaoks midagi harukordset, sest vanem tüdruk karjus sünnist saadik ega uudistanud maailma kuude kaupa, vaid karjus-karjus-karjus. Nüüd kohtasin last, kes oli niivõrd

SUUR ja pikk sünnituslugu! Esimene tütar sündis 38+5 rasedusnädalal, mistõttu olime 38. nädalast igal hetkel stardivalmis. Olin veendunud, et ka selle rasedusega ei lähe tähtajani ja veel vähem sellest üle.   Sõber kirjutas teisel märtsil, et homme on 3.03 – väga ilus kuupäev ja olgu asi tehtud. Ütlesin, et k üll saab !   Käes oli 38+4 rasedusnädal, mil istusime naabrimehe saunas ja pärast vestlesime poole ööni tema pool filosoofilistel teemadel. Tegin seal endale kohaselt ä

Tütar on tasapisi uude kooli sisse elanud, mis tähendab, et ma saan osa jälle uutest lugudest. Kuna mu enda elus just ülearu elamusi pole, jälgin põnevusega, mis tema maailmas toimub ning loomulikult on ka tema lood arendavad ja huvitavad.

Spirituaalne müüt vol 4029 – oma probleemide eest ei page! Või: „Kui paged probleemi eest, tuleb järgmine ülesanne veelgi raskem“. Jne.   Ma ei ütle, et see avaldus oleks täielikult vale, aga nagu ka teiste spirituaalsete müütide puhul – kui me ei rakenda südame häält ja tunnetust olukorrast, võib see suruda meid mõistuse konstruktsioonide lõksu.

Panen siia ühe häguse sissejuhatuse, sest kogu see lugu on paras emotsionaalne vahutamine, mis kindlasti paljusid valusalt puudutab. Aga olgu see vahutamine siin selleks, et keda see otseselt ei puuduta, arendaks võimet ennast kõrvalt jälgida, sest jumal ise näeb, kui palju meil sellest puudust on.