Kas inimesi peaks elust välja lõikama? Just neid, kes on pereliikmed või olnud terve elu lähedased? Mis siis, kui suhte dünaamika muutub kardinaalselt – enne oli jube hea, aga nüüd on vahel päris jube? Kas pagedes probleemide eest otsivad need sind igal juhul üles? Olen varem kirjutanud, kuidas „probleemide eest ei page“-müüt hoiab inimesi kehva suhte lõa otsas, sest „ma ju pean selle õppetunni läbi tegema“ või „õppima andestama“ või „võtma teda nii, nagu ta on“.

Olen kahe aasta jooksul kohanud oma ebapiisavustunnet rohkem kui varasemas elus üldse. Kuigi ebapiisavustunde osa on meis kõigis olemas, on paljudel võimalus seda osa hoida filtrite all peidus. Koolis oli mul lihtne tunda staarina – osalesin miljonis ringis, käisin pidevalt võistlemas, samal ajal mässasin keskpärasuse vastu, suhtlesin enamasti vanemate kuttidega, kes mind pisarateni naerutasid, ja kõige selle abil tundsin, et ma olen KEEGI. Igal juhul keegi, kes on piisav. Ko

Jälgin üsna tihti oma pähe kerkivaid mõtteid. Joogafilosoofias kutsutakse mõttelaineid vrtti ’ks. Laias laastus on meditatsiooni, jooga eesmärk oma meelelainete vaigistamine, et siis näha veekogu põhjas tegelikkust, asjade tegelikku olemust. Ma olin varem ehk fanaatiline selle tõe otsimisel, aga hetkel tundub mulle huvitav nende vrtti de  uurimine. Vahel pean ma endale ka tunnistama, et see vrtti ongi kogu minu tõde ja ma ei suuda sellest läbi minna. Seda juhtub hetkel, mil m

Enamike konfliktide tegelik tuum on hoopis mujal kui see, milles parasjagu jutt käib. Tagantjärele öeldakse tihti, et tüli tekkis pisiasjast. Vedelev sokk, koju hilinemine, vale pilk, pesumasinasse jäetud pesu. Polnudki justkui põhjust! Aga miks sellest sääsest elevant siis sai? Paljud inimesed ei saa aru, et selle pisiasja taga oli jäämäe veealune osa, millest isegi teadlikud ei olda. Vahel arvatakse, et aimatakse, et küsimus oli kümnes vedelevas sokis, seitsmendas hilinemis

Kas sa oled hästi kursis oma traumadega ja kipud konfliktides selgitama, et sa käitud NII ja NII, sest et kunagi juhtus NAA? Kas sa ei suuda olla konkreetne, seada selgeid piire ja seetõttu satud ebamugavatesse olukordadesse? Kas sa kipud avameelselt jagama, mis sinu sees toimub? Ja raskemad küsimused. Kas sa kipud kergesti haavuma? Kas sulle tundub tihti, et teised on sinuga ebaõiglased? Kas sa tunned kadedust, kui teistel läheb hästi või teised suisa saavad liiga kergelt ed

Võtsin mõned aastad tagasi ette kursuse, kust leidsin mitmeid huvitavaid lähenemisi, kuidas oma varjuga tööd teha. Mida tähendab üldse „vari“? Google ütleb nii: "Vari koosneb kõigist meie psüühika aspektidest, mida me eelistame mitte vaadata ja mida me kogu elu jooksul häbeneme. Tõde on see, et kui teatud negatiivsed tendentsid jäävad meie teadliku teadlikkuse eest varjatuks, kipuvad nad meie emotsioone ja käitumist juhtima ettearvamatul viisil." Vari on ka alateadlik muster,

Üks sala-salajane lugu pikema sissejuhatusega. Mõtlesin pikalt, kas sellest kirjutada või mitte, aga tunnen, et MUL on vaja. Minu enda jaoks.

Lappasin telefonist fotosid mitmete aastate tagant, et kustutada ebavajalikke ja korduvaid pildikesi 10 000+ seast. Endale ootamatult sattusin mälestusterajale ja perioodidele, mida ma nüüd hoopis teise pilgu alt näen.

Miks on nii raske oma viga tunnistada? Aga kuidas toimida siis, kui sind süüdistatakse ja üldse end süüdi ei tunne? Milline peaks olema „õige“ vabandus?   Mõtlesin nende küsimuste üle pärast viimast konflikti, mis mul isaga tekkis. See oli meie esimene konflikt vist viimase 15 aasta jooksul, kus ma sain tagasivaate oma lapsepõlve ning valgust omaenda varjukülgedele.

Kohtumised vanematega on hea viis aru saada, kui kaugele oma sisemaailmaga jõudnud oled ja samas heita pilk sellele, kes sa oled ja miks just nii.   Hiljuti tegi katsikuvisiidi mu isa, kes – väikestviisi FB kirjanik – kirjutas pärast sellest külaskäigust oma seinale pika loo. Suurem osa loost läks kirjeldusele, mis probleemid tal autoga olid, ja kõige muu vahel siis tuli lause visiidist, kus võttis teda vastu „hoolitsev perepea ja irooniline tütar“.   Ning selles osas on tal

Esimesed päevad pärast Nööbi tulekut olid päris pöörased. Kuigi sain emaks teist korda, oli see samas pärast 13 aastat nagu täiesti uus kogemus.   Noorim tütar sündis samuti vette ja kui me ta sealt tõstsime, paistis ta esialgu üldse magavat. Köhatas korra hääle puhtaks ja jäi siis maailma uudistama. See oli minu jaoks midagi harukordset, sest vanem tüdruk karjus sünnist saadik ega uudistanud maailma kuude kaupa, vaid karjus-karjus-karjus. Nüüd kohtasin last, kes oli niivõrd

Vaatasin videoklippi, kus „teadlikkuse mentor“ soovitab inimesel end enne korda teha, ja alles siis lastele tärmineid seada. No midagi sellist mulle sellest lühikesest klipist meelde jäi. Laias laastus justkui tavaline spirituaalne nõuanne – tegelege oma traumadega ja probleemidega ning siis suudate ka lapsi traumadeta kasvatada. Ning samal ajal on see oma tões vägagi pinnapealne.   Mida tähendab see sõnum: „tegele oma probleemidega“ või „tee ennast korda“? See tähendab seda,

Usun sellesse, et ülitundlikkus on midagi, mis meile on kaasa antud. Kuid ülitundlikkus saab võimenduda ärevuseni, kui me kasvame keskkonnas, kus ei osata ülitundlikkust toetada. Olen ka enda puhul pannud tähele mehhanisme, mis on tekkinud lapsepõlve ärevast keskkonnast ja juhivad mu käitumist erinevates olukordades. Mida teha, et endale ülitundlikkusega mitte liiga teha ja millised need ülitundliku inimese mehhanismid on? 1. Üleliigne vabandamine ja selgitamine. Selle

Mõnede teemade puhul mul on hea meel, et neid saavad lugeda vähesed väljavalitud, sest on lugusid, mida mul on vaja enda jaoks kirja panna, aga on liiga isiklikud ja valusad, et massidele järamiseks saata. See on üks selline neist lugudest.

Lebasin õhtul Leopoldi kõrval voodis ja ootasin und. Tajusin seda tunnet enda sees, mida tähendab armastava mehe kõrval lebamine, kui kõik on täielikus rahus ja settimises, ning meenutasin seda teekonda sellesse hetke.

Kirjutasin täna Instagramis oma tulisuse-kirglikkuse teekonnast – varjamisest leppimisse. Sain nii mõnegi sõnumi: „Mina ju ka!“.

Kuigi lapsepõlvetraumadest on räägitud viimastel aastatel tohutult palju, selgitan kiirelt lahti, mida ma selle all mõistan.

Vaatan, kui palju korrutatakse vana head spirituaalset slõuganit „Lase minevikul minna!“ või „Lase halvast lahti!“. Väga palju aastaid oli see ka mulle mantraks. Ainult et pärast mitmeid aastaid hakkasin ma päriselt selle tähenduse üle juurdlema ja mõistsin, et selle korrutamisest ei piisa, et „lahti lasta“.

Kuna mu enda elu on nii draamadeta, et mul ei õnnestu kuidagi enda ja lähikondlaste psühholoogiat uurida, võtsin taas ette reality-showd,...

Sõbranna kirjutas hommikul oma tülist mehega ja kuidas kaasa sulgub teravates aruteludes. Jäin mõtlema, et olen sama ka enda puhul...