Esoteerikast tüdinenud
- Pamela Maran
- Aug 16
- 4 min read
Ma olen spirituaalsusest väsinud. Kui ma loen hingamislaagrite, väeringide, elu muutvate koolituste kohta, klõpsan need kiirelt kinni.
Tegelikult on see vaid üks osa spirituaalsusest, millest ma väsinud olen. Tegelikult võiksin ma hea meelega oma õpetaja meditatsioonilaagris istuda või Tiibeti templites kolistada. Aga kõik see manifesteerimine-resoneerumine-„siit algab sinu uus elu“-läänelik kommerts-spirituaalsus tekitab mingil põhjusel minus võõrandumist.
Kõik need kakaotseremooniad-vabastavad tantsud-suled ja viled … Võimalik, et ma lihtsalt pettusin selles kõiges, nähes koolitajate küünilisust ja rahajanu. Lõpuks olid nad kõik tavalised inimesed.
Ning küsimus pole selles, et ma tahtsin Jumalat leida. Ma leidsin, et ta on tegelikult kõiges, ainult et spirituaalne maailm kipub olema eriliselt kinni „vot see on nüüd õige tee“-mentaliteedis. Tegelikult on Jumal ka süldibändiga tantsuõhtul Nõmme kultuurikeskuses, spordiklubi jõusaali ringtrennis, nurgapealse kohviku piparmünditees ja naabri-Leidas. Ainult et need lihtsad asjad ei kuuluta, et su elu saab uue pöörde, kui just nende teed jood ja nende trennis osaled. Ja ma ei ütle, et mõni väelaager ei ole elumuutev. Aga see meeleheitlik promo ja enesehaip on mind ära väsitanud. Mitte inimesed – aga see ühe ja sama teema kultiveerimine. Lahenda oma lapsepõlvetraumad, pea tänulikkuse päevikut, manifesteeri oma unistused nende viie nipiga, õnn on ju valik – vali siis, käi konstellatsioonis jne.
Ma olin selles etapis ka mitmeid aastaid – mulle meeldis jagada, kuidas üks või teine asi toob kolmanda ja neljanda. „Tee nii, ära tee naa!“
Äge aeg oli!
Aga ma ei viitsi haipida asju, millest ma vaimustun. Ma võin neid jagada läbi iseenda, aga mitte olla enam tõe kuulutaja.
