Kas ka sina oled haavatav nartsissist?
- Pamela Maran
- Mar 29
- 6 min read
Kas sa oled hästi kursis oma traumadega ja kipud konfliktides selgitama, et sa käitud NII ja NII, sest et kunagi juhtus NAA? Kas sa ei suuda olla konkreetne, seada selgeid piire ja seetõttu satud ebamugavatesse olukordadesse? Kas sa kipud avameelselt jagama, mis sinu sees toimub?
Ja raskemad küsimused. Kas sa kipud kergesti haavuma? Kas sulle tundub tihti, et teised on sinuga ebaõiglased? Kas sa tunned kadedust, kui teistel läheb hästi või teised suisa saavad liiga kergelt edu tunda, kui sina endiselt kehvades oludes vireled?
Kui need küsimused kõlavad tuttavalt, siis võib-olla oled valmis tunnistama, et sa oled haavatav nartsissist. Pealtnäha tundlik, õrn, avatud, empaatiline… aga tegelikult ohvrirollis kössitav maailma süüdistav nartsissist.
Kutsun sind üles uurima seda ebameeldivat varju, mille tunnistamine viib sammu lähemale sellele… PÄRIS enesearmastusele, mille nimi on – enda tunnistamine.
Hakkasin eelmisel aastal üha rohkem uurima oma raskuseid või õigemini seda, kuidas ma seda väljendasin. Tegelikult oligi raske – värske titt ei armastanud und, kuid armastas päevad läbi karjuda. Hormoonid, magamatus, tihtipeale üksiolek ja kõik muu lükkas keskme korralikult paigast.
Ma muudkui kurtsin ja kurtsin ja kurtsin, küsisin abi, heitsin meelt. Ning samal ajal ka jälgisin neid mustreid ja teid, mida mööda mõtlemine liikus. Jälgisin ka, kuidas toimetas kõrval mu kaaslane. Ta kurdab üldiselt väga vähe. Ma saan aru, et ta hoiab samas palju enda sisse ja see on juba omaette lugu. Aga see, et mina elan välja, on see lugu, millest ma täna kirjutan.
Ma ei pea ennast täielikult haavatavaks nartsissistiks, aga ma saan aru, et see osa on minus olemas.
See tähendab näiteks seda, et selle asemel, et tegutseda ja lahendusi leida – kipun ma vahel kinni jääma lihtsalt kurtmisesse, mis kõik halvasti on, aga ei tee samas samme, et midagi muuta. Sest see positsioon, kus midagi muutma ei pea, on ju mugav. Kui ma kurdan, siis on keegi, kellel on kahju, ja milleks siis midagi ette võtta, kui ma saan tunda armastus ka sellelt positsioonilt, kus ma kannataja olen.
