Perfektsionist-laiskvorst – kas saab olla kaks korraga?
- Pamela Maran
- Mar 1
- 4 min read
Kas on võimalik, et sa taotled kodus ideaalset korda, pead kinni tähtaegadest, laskud tööülesannetes detailidesse, mille peale keegi teine ei tule, tegutsed kogu südame ja armastusega ning samal ajal oled ka tüüp, kes lööb vahel täielikult käega: sööb üle, joob üle, ei saa diivanilt üles, ei saa teleka eest ära, ei saa skrollimist lõpetada?
Kumb sa siis oled – perfektsionist või totaalne laiskvorst?
Mulle endale tuli üllatuseks tõdemus, et ma olen mõlemat ning üks ei välista teist. Perfektsionism teatud hetkedel ei välista laiskust ning laiskus ei välista perfektsionismi.
Nad mõlemad on toimetulekumehhanismid.
Mina õppisin perfektsionismi alates lapsepõlvest. Ma ei süüdista siin oma vanemaid või ei nimeta seda lapsepõlvetraumaks, sest meid – lapsi – oli kolm, ning me kõik võtsime omad erinevad mehhanismid kasutusele. Oli lihtsalt ette nähtud, et mulle oli sobilikum perfektsionism.
Kui vanemad pidevalt tülitsevad ja süüdistavad oma hädades maailma, siis ülitundliku lapsena võtsin ma vastutuse olla võimalikult hea, et neil oleks natukenegi vähem põhjust tülitseda. Kuna kartsin karistamist, nii füüsilist kui vaimset (ignoreerimine, solvumine, vaikimine), püüdsin olla võimalikult eeskujulik. Kuid ma olin ka kohmakas laps, ning alati see ei õnnestunud. Pillasin asju puruks, haavusin ja nutsin, nagu lapsele kombeks – ning järgnenud karistused survestasid mind olema veel rohkem püüdlik.
Sellest kasvas mu ihalus perfektsionismi järele.
Kui ma olin hea = ma olin armastatud
Kui ma tegin midagi hästi = ma olin armastatud
Kui ma olin nõrk või ebatäiuslik = ma olin eemale tõugatud.
