Kui keha ütleb "ei"
- Pamela Maran
- 2 days ago
- 4 min read
11. klass, vahetund koolis, talvine aeg. Istun sõpradega radiaatori vastas ja järsku heliseb kell, mis kutsub meid tundi. Tõusen püsti ja tunnen, kuidas veri tõuseb pähe ning kaotan teadlikkuse. Olen justkui minestanud, aga keha toimetab edasi. Nagu kuskilt pilvede vahelt näen, et väljas paistab päike. Küsin sõpradelt, kas suvi on käes. Püüan kuidagi aru saada, mis ümber minu toimub. Võib-olla küsin veel midagi, aga see oli ainus lause, mis mulle meelde jäi. Edasi on mäluauk. Järgmisena avastan end õigest klassiruumist, aga täiesti vale koha peal, kus ma tavaliselt ei istu. Kuidas ma siia kõndisin alumiselt korruselt üles, ei mäleta.
See ei ole esimene kord, kus niimoodi juhtub – kaotan poolenisti teadvuse või mälu.
Mind saadetakse Tallinna lastehaiglasse uuringutele, milles küsimus on.
Ma ei mäleta, et ma oleks toona saanud diagnoosi, aga alles aastaid hiljem teisi sarnaseid lugusid lugedes, sain ma aru, mis minuga toona juhtus …
