Deemonitega sõbraks!
- Pamela Maran
- 1 day ago
- 5 min read
Olen sel aastal teinud oma varjupoolte osas mitmeid üllatavaid avastusi. Tegelikult oleksin võinud ju neid varemgi teha, kui ma ennast rohkem kõrvalt kuuleksin.
Ütlen alati – kui inimene midagi väidab, millega ta püüab teisi veenda, siis püüab ta veenda hoopis iseennast, sest alateadlikul tasandil ta teab, et asjad on teisiti.
Näiteks: „Mind üldse ei häiri, et …“ = see asi häirib mind alateadlikul tasandil.
„Olen sellest ammu üle saanud!“ = ma pole sellest üle saanud, sest muidu ma ei peaks sellest praegu rääkima.
„Mind ei huvita teiste arvamus!“ = olen ärev teiste arvamuste pärast.
Jne.
Asjad, mida me kipume automaatselt ütlema, varjavad mingit lugu, mida me enam ei kuule, sest me oleme harjunud seda kaunistama veenva jutuga.
Meie alateadvuses laiub põdemiste, ärevuste, paranoiade ookean, millesse kukkumine oleks hävitav. Olles oma vigade, puudujääkide, hirmude ja ärevustega, võimendub hirm, et see meid alla neelab. Viib depressiooni. Tapab.
Seetõttu on meil parem luua peas roosa loss, kus elada. Loss, kus me ei karda, ei põe, oleme tugevad, targad, enesekindlad.
Paratamatult on alateadvuse ookean niivõrd lai, et ta viskab vahtu pinnale, kus sa kogedki päriselt ärevust ja hirme. Ja siis suruvad need filtrid, vabandused, jutustatud lood need jälle kaane alla maha.
Olen avastanud sel aastal kaht üllatavat asja, mis on mul kaane all olnud.
