Minu raskeim tunnistus
- Pamela Maran
- 2 days ago
- 6 min read
Ameerika jälgib praegu õõvastuse, ahastuse, viha kui ka kaastundega Lindsay Clancy kohtuprotsessi. Naine tappis oma kolm väikest last ja püüdis ka ennast tappa.
Esimene reaktsioon oli kõigil raev Lindsay vastu. "Õudne inimene. Koletis. Surmanuhtlus!"
Ja siis hakkas kooruma loo taust.
Clancy käis psühhiaatrite, erakorralise meditsiini arstide ja vaimse tervise õdede vastuvõttudel ning proovis mitmeid erinevaid raviskeeme. Mõne kuu jooksul kirjutati talle järjest välja vähemalt 13 erinevat psühhiaatrilist ravimit, mille hulka kuulusid antidepressandid (Zoloft, Prozac, Remeron), ärevusvastased ravimid (Ativan, Klonopin, Valium), uinutid (Ambien, trazodoon), meeleolu stabiliseerijad (Lamictal) ning antipsühhootikum Seroquel. Mitut ravimit alustati, lõpetati või muudeti lühikese aja jooksul, kuna sümptomid püsisid või süvenesid. Kaitse väidab, et Clancy otsis järjepidevalt abi ja järgis arstide juhiseid, kuid vaatamata intensiivsele ravile tema seisund halvenes.
See juhtum on tekitanud laialdase arutelu mitte ainult sünnitusjärgse depressiooni ja psühhoosi üle, vaid ka selle üle, kas väga kiire ravimite vahetamine ja mitme psühhotroopse ravimi samaaegne kasutamine (polypharmacy) võis tema seisundit mõjutada. Selle küsimuse üle käib ekspertide seas endiselt vaidlus ning kohtumenetlus pole veel lõppenud.
Ma ei õigusta ega kaitse laste tapmist. Ma ka ei tea, mida tähendab olla kümnete ravimite mõju all, magamata ja kanda kolme väikese lapse eest hoolt.
Aga ma tean, mida tähendab hullumise ja enesetapu piiril väikese lapsega.
