Mina ja ärevus
- Pamela Maran
- 22 hours ago
- 6 min read
Olen viimasel aastal teinud üha rohkem tutvust oma ärevusega. Mind hoidis sellest osakesest eemal arvamus, et ärevus on mingi üle pea tulvav paaniline tunne. Käed värisevad, ahmid õhku, tammud rahutult ringi ja mõtled paanikas, mida teha. Selline ärevus, mida filmidest nähakse.
Mul läks aega, et õppida ärevust päriselt tundma.
Et ärevus võib olla hoopis rahulik ja salakaval.
Ärevus võib olla konstantne mõtete kerimine ühel teemal. Mida oleksin pidanud ütlema, mida teine vastab ja mida sellele vastusele omakorda vastata. Ma võin väliselt olla rahulik, liikumatu, aga mõtted kerivad ja kerivad ning lõppu neile ei tule.
Ma kerin neid enne uinumist, kuni olen tunde juba üleval olnud. Kerin neid öösel ärgates.
Ei mingit tammumist, ei mingit paanikat, aga järjepidev „ta ütles-ma ütles“-pingpong.
Ärevus.
