Piiride seadmine või ülbus?
- Pamela Maran
- 4 minutes ago
- 5 min read
Olen viimasel ajal mõtisklenud tihti piiride seadmise üle. Tunnistan, et lasin 30+ aastat julgelt endast igasugustel tüüpidel ja olukordadel üle sõita. Ma olin see, kes vastas kõikidele kirjadele, purjus tüüpide vestlustele, igasuguste tontide pöördumistele; vaikisin, kui mulle öeldi halvasti; vaikisin, kui mul oli ebamugav; naeratasin, kui olin ärevuses; leppisin, kui mulle olukorrad ei sobinud; ütlesin jah, kuigi südames tundsin ei; tahtsin meeldida, olla hea, sõbralik, mitte-konfliktne …
Mitte ükski õpetus, meditatsioon, praktika, nõuanne ei näidanud mulle teed piiride seadmisesse. Neil oli küll oma roll, aga see piiride seadmise oskus tekkis mulle aja jooksul.
Seetõttu ma saan aru, et mul ei ole mõtet 20-aastasele ülitundlikule neiule rääkida, kuidas enda eest seista. Kogemus õpetab. Elu õpetab. Sest see, mis juhtub siis, kui sa enda eest seisad, saab olema paras torm ja selle vastu seismiseks peab olema tugevam selgroog kui see, mida kellegi teise nõuanne andis.
Ma seisin aeg-ajalt ka varem enda eest, kuid ma olin kergesti manipuleeritav tagasi oma ebakindlusesse.
