5 suurt müüti armastusest

Armastan kirjutada spirituaalsetest müütidest ja mis võiks olla veel parem kui kirjutada armastuse müütidest!

1.      Enne saa ise terveks, siis astu suhtesse

Millal me inimestena PÄRISELT terved oleme? Millal kõik lapsepõlvetraumad on lahendatud? Milline on see kvoot, kust maalt alates on piisavalt tervenetud, et võiks suhtesse astuda?

Kui võtta lõplikku tervenemist valgustumisena, mil jõuad universumiga üksolemisse, milleks siis suhet vaja on, kui täius on juba saavutatud?

Kui rangelt võtta enda tervendamist rohelise tulena suhtesse astuda, siis ühtegi suhet ei tulekski.

Me liigume igal juhul suhtesse pooliku, katkisena või ma eelistaks öelda – inimesena.

Suhted ongi selleks, et tervendada neid osi, mida me üksi ei näeks. Igasugune suhe on peegeldus meie maailmale, mis aitab endale lähemale jõuda. Ka valus, ebamugav suhe teeb seda. See ei tähenda omakorda järgmiseid müüte, et õppetunni eest ei või pageda või vägivaldne suhe on vajalik ja peegeldab sinu enda katki-olemist.  Nad on kogemused.

Väga ilus suhe võib sündida väga katkisest kohast, kui kaks inimest tulevad kokku, et tervendada ennast kui ka teist. Ma armastan seda Ram Dassi ütlust: me jalutame üksteist kodu poole.

Ma ei kohanud oma kaaslast terve ja täiusliku inimesena. Ma tulin kogu selle pagasiga, mis mul oli ka eelnevates suhetes. Eelnevad suhted ei parandanud neid ja mina ei parandanud neid läbi jooga, meditatsiooni või muu uuga-buuga. Aga kõik see eelnev õpetas mulle ennast tundma, oma vigadega mugav olema ja julgema neid ka teistele jagada. Ühest küljest mu traumad on samad mis kümme aastat tagasi, aga teadlikkus neist ja sõbralikkus nende vastu, on võtnud ära relvad neilt, kes neid said varem minu vastu kasutada. Teadlikkus oma vigadest ei lase mul kaduda ekslema suhetesse, kus ma neid läbi valu alles avastama pean.