Suhe kui meditatsioon

Tõlge Ram Dassi loengust 80ndatel aastatel Sydneys: Chaos and Cosmos.

*** Näen paljusid inimesi minu juurde tulemas ja ütlemas: „Ram Das, ma tahan tõesti vabaks saada, tahaksin valgustuda, ma tahaksin olla koos Jumalaga. Kas sa aitaksid mind?“ Ma küsin, kui väga sa seda tahad. „Ma tõesti tahan seda, ma teen kõike, mida sa ütled.“

Sinu ja universumi vahel peab olema vool ja seda voolu takistavad kõik need asjad sinu peas, mis panevad sind mõtlema teistest kui TEISTEST, mitte kui MEIST.

Istu maha ja vaata mulle silma, vaatame lihtsalt teineteisele otsa. Sa ei pea olema kõigiga avameelne, aga sa pead selleks olema võimeline. Sa ei käi ringi ega pasunda tõtt, sest enamik inimesi ei taha seda kuulda.

„Kuidas sulle mu kleit meeldib?“ See on nõme! Seda pole vaja, aga sa pead olema tõe rääkimiseks võimeline, kui tekib vastav olukord.

Ma olen olnud terapeut kümme aastat, olen kõike kuulnud, kõik mu impulsid on läbi põlenud, seega mängureegel on lihtne – vaata mulle silma ja jõuame punkti, kus meid on ainult üks, või kaks hinge vaatamas.

Lihtne reegel on see, et kui sul tuleb meelde midagi, mida sa ei saa mulle öelda, siis räägi mulle... Sulge hetkeks silmad ja kujuta ette, et mängid seda mängu kaasa. Ma kordan – kui sul tuleb meelde midagi, mida sul oleks raske minuga jagada, siis jaga seda!

Seejärel ütleb inimene sulle, mis on tema piinlike ja raskete asjade nimekirja tipus. „Ma nokin salaja nina“ ... Ma... mida iganes nad teevad, mida nad ei peaks tegema. Ja sina vaatad talle otse talle silma ja näed, kuidas see sinust läbi jookseb.

Kui keegi vaataks sind ja ütleks, et ma tahan sinuga seksida. Minus tekib surin. Siis ma istun ja olen oma surinaga, kuni see on möödunud. Ja siin me oleme! See oli too, ta tuli ja läks. Me pigistasime selle tühjaks, kui nii võib öelda. Või Freudi terminoloogias oleme selle mõtte lahti harutanud (decathect).

Võite ette kujutada, et teie peas on kõik need väikesed asjad, millest te ei saa kellelegi rääkida, ja igaüks neist on väikeses toas ja ukse taga on valvur. Ja iga kord, kui te sellele mõttele mõtlete, muutuvad kõik „nendeks“. „Ma ei saaks neile seda öelda!“

Ma sain aru, et minu guru Maharaji teadis kõike mu peas ja ta armastas mind ikkagi. Ja mida ma saaksin teistele inimestele edasi anda kui näidata neile, et kõik nende asjad on lihtsalt asjad, ja ma olen ikka veel siin. Ma pean seda tegema mehaanilisemal viisil, sest ma ei suuda nende mõtteid lugeda. Aga me tuleme aeglaselt tagasi kohalollu: „Kas sa oled siin? Mina olen siin! Sina said sellest läbi, mina sain sellest läbi – siin me ikka oleme! No mis veel?“

Kui sul tuleb meelde midagi, mis on raske, piinlik või ebamugav, siis jaga seda! Meil on ka agressiivseid, seksuaalseid, sõltuvusega seotud asju ja kõike muud nagu inimloomusel ikka. Meil ​​kõigil on need varjuküljed! Kui sa ei suuda midagi välja mõelda, siis … vaata ette!

Mõne aja pärast sa mõistad, et kõiki sinu saladusi, mis hoiavad kogu laeva kenal ja ühtlasel kursil, ei saa sa endale lubada niivõrd, kui sa arvasid. Need maksavad sulle rohkem, kui nad väärt on, hoides sind ümbritsevast universumist eraldatuna.

Ma viin läbi abielutseremooniaid. Ma ei tee neid palju, ma pole isegi seaduslik paaripanija. Aga inimesed tulevad ja küsivad: Ram Das, kas sa viiksid läbi meie abielutseremoonia.

On kahte tüüpi suhteid: on antud karma ja omandatud karma. Antud karma on vanemad ja lapsed. Sa ei saa neid vahetada. Nad on kaasa antud. Omandatud karma on see, mida sa valid teadlikult – nagu meie kaaslased ja sõbrad.

Kui sa oled piisavalt ärksameelne, et teada, et oled sündinud selleks, et saada vabaks, siis suhtesse astumine on selleks, et saada suhte kaudu vabaks. Seega ainsad abielud, mida ma sõlmin, on need, kus mõlemad inimesed tahavad abielu kaudu vabaks saada.

Paar, kes minu juurde tuleb, ütleb: "Oh, seda me tahame, seda me tahame!"

Noh, see on raske asi, ütlen ma, sest abielus, mis peaks vabastama, peab olema tõde.

„Oh, me tahame tõde, me tahame tõde!“

Tõe probleem on see, et meis kõigis on inimlikke alateadlikke asju, mis edasi-tagasi kõiguvad. Võid vaadata oma partnerit ja äkki näeb ta välja nagu skelett. „Tere hommikust, kallis! Sa näed täiesti kohutav välja!“ Kas sa saad sellega suhtes hakkama?

Tõel põhinev suhe järgib väga peent piiri kaose ja kosmose vahel.

„Oh, me tahame tõde, me tahame tõde!“

Olete kindlad?

„Jah!“

Olgu, kas te vaataksite teineteisele otsa, ütlen ma neile. Kui on midagi, mida sa teisele öelda ei saa, siis ütle seda talle! Teeme minevikuteemadega lõpparve.

Naine naeratab soojalt ja mees näeb veidi tõsine välja. Mees ütleb: „Noh, kui me sinuga koos käima hakkasime ja leppisime kokku, et me ei kohtu enam kellegi teisega … Olin ühel päeval Cathy juures ja me tegime oraalseksi.“

„Sa tegid MIDA? Sa reetsid meie usalduse, sa purustasid minus kõik!“ ütles naine ja hakkas oma rolli sisse elama. Kui ma valiksin Leedi Macbethi või Ophelia osatäitjat, oleks roll naisele kindlustatud – kahtlemata, ta oli suurepärane! Ta oli võrratu reedetud naine. Ma heitsin selili ja vaatasin, kuidas ta oli reedetud naise rollis ning lüpsas sellest õigusega viimseidki tilku. Ja tal oligi õigus, mees oli täielik tobu, et naist reetis, selles pole kahtlustki.

Aga sa tahad tõde või mitte? Tahad Miki-Hiirt mängida või tahad siit minema saada ja asuda asja kallale?

Ma ütlesin talle: „Kuule, sa oled oma asja juba 10 minutit teinud ja mul on muudki teha. Sa pead praegu oma valiku tegema. Kui sa tahad abielluda ja tõde teada saada – siin on esimene amps ja ilmselt läheb asi hullemaks. Sul on kolm valikut.

Võid mehele öelda: kuule, see ei toimi, ma ei taha sind näha, ma ei saa sind usaldada, ma ei saa sinu kokkuleppeid usaldada. Sul on selleks igati õigus, sa peaksid lahkuma. See on üks valik.

Järgmine valik on see, et sa võid öelda: ma püüan sulle andestada. Näed, see on hea valik! Sa võid seda püüdmist veelt 20 aastat lüpsta!

Või võid öelda: olgu, siin me oleme. Sa olid aus, lähme edasi.“

Tõde on hirmutav. Tõde purustab pidevalt sinu mudeleid sellest, kuidas sinu arvates asjad peaksid olema. Mitu aastat hiljem on neil kaks last ja kõik on korras. Suhe on endiselt kaos ja kosmos. Aga ma pole kunagi olnud vaimselt elavam kui siis, kui olen olnud tõel põhinevas suhtes.

Aga kui te kavatsete suhet kasutada vaimse sadhanana (meditatsioonina) ... Suhtes olemiseks on palju viise. Võite suhtesse astuda lihtsalt sellepärast, et see on psühholoogiliselt mugav: see annab teile hea turvalise aluse, tundub mugav, kahekesi elamine on majanduslikult odavam kui üksi, teie partner erutab teid. Kõik need on head põhjused kokku saamiseks. Need kõik mööduvad varem või hiljem, aga need on head põhjused.

Sul võib olla selline tore suhe ja panna see tagaplaanile ning öelda: kallis, ma lähen täna mediteerima, sest see on minu meetod.

Kui aga suhe ise saab olema sinu meetod, siis ei saa see tagaplaanile jääda. Sa ärkad hommikul ja jõuad sellesse punkti, kus ma tahtsin seksida, aga sina mitte, ja ma olen haiget saanud ja sa tõmbud natuke eemale ja siis heliseb äratuskell, pean tööle minema, siin see on, tere hommikust, tahad röstsaia ja mis kõige selle jamaga juhtus? Noh, praegu pole mugav sellega tegeleda, meil on lapsed, me peame tööle minema, me tegeleme sellega hiljem.

Kui suhe on sinu sõiduk, on see esiplaanil. Sa ei tegele sellega hiljem! Sa jääd tööst ilma, kogu asi laguneb.

See on hirmutav värk!

Enamik inimesi räägib: ma tahan tantristlikku suhet. Aga see on lihtsalt suur ratsionaliseerimine! Nad ei taha seda tegelikult!

Suhe on väga põnev vahend, millega vabanemise nimel töötada. Aga see on ilmselt kõige ebastabiilsem, millega töötada saab, kõige hirmutavam ja kõige raskem. Sest sa töötad kõigi nende mahladega, mis viivad sind pettusesse ja mis püüavad kinni kõik su ihad. Kõik see tuleb suhtes ikka ja jälle esile.

Kogu abielu idee, nagu mina seda mõistan, või partnerluse idee, olgu see siis ametlik abielu või mitte, on see, et kaks inimest tulevad kokku, et suhte kaudu ära tunda, et neid on ainult üks. Ja siis nautida kahe mängu. Seega on see naljakas kahe-ühe-kahe tants.

Suhetes, mis on olnud väga ilusad kellegagi, kes teil on kasvõi hetkeks olnud, on teatud jagatud teadlikkus, kus sina mängid oma rolli ja mina mängin oma rolli, aga me ei ole oma osades kinni. Me oleme osade ühtsuses kinni ja siis tantsime kahe tantsu. Jooga kui sõiduki eriline omadus, jooga tähendab ühendust, seisneb selles, et sa töötad eraldi üksusena, et jõuda üksolemisse, aga sa ei saa üksolemises viibida ja vormis püsida ilma vähemalt natukenegi kahte teenimata. Seega lähed sa üksolemisest tagasi kahte, üksolemisest tagasi kahte, kuni sa vahetad kogu aeg üksolemist ja duaalsust. Sina ja mina oleme mõlemad üks ja me oleme paljud.

Suhe Jumalaga on nende jaoks, kelle jaoks Jumal on nende pühendumuslik meetod: Jumal, ma armastan sind, ma armastan sind, ma armastan sind.

Ja mida sa teed oma kallimaga? Sa sulad seksis oma kallimaga kokku. Seksuaalne erutus kuhjub, sul on erutustunne ja teisel poolel on oma erutustunne ning siis äkki hakkab selle tahtmatu olemus võimust võtma ja pole enam mind ega teda ega midagi. On lihtsalt toimumine, on olemine. Ja siis, vähemalt Ameerika Ühendriikides, võtab neuroos hetk hiljem uuesti võimust ja sa ütled: kas sulle meeldis see, või midagi sellist. „Väga hea oli, või mis? Noh, me peame kunagi uuesti kohtuma!“

Pühendunud jooga on äärmiselt sarnane. Sul on tunne, nagu oleksid sa nii armunud Armastatusse, et iga hingetõmbega sulandud tagasi avaldumatusse, tagasi ühte ja siis tuled tagasi vormi, kaheks. Üks – kaks, üks – kaks, üks – kaks.

Need asjad, millest ma räägin, on kõik niinimetatud dualistlikud meetodid. Need hõlmavad millegi eraldiseisva kasutamist, kahe asja kasutamist: Jumal – Otsija, Guru – jünger, partner – partner. Ja selle dualismi kaudu jõuad sa mittedualismi, kus pole partnereid, pole Jumalat ja Otsijat, pole gurut ja jüngrit.

On lihtsalt ...

ja siis jõuad sa tagasi dualismi, dualismist mittedualismi, dualismist mittedualismi. Ja pikka aega on need järjestikused, kuni nad hakkavad muutuma samaaegseteks. Ja sa pead töötama viha, armukadeduse, iha, hirmu, üksinduse, enesehaletsuse ja ahnusega – kõige sellega.