Armastuse lihtne keel
- Pamela Maran
- Jul 21
- 4 min read
Olin ärritunud, aga töötasin enda sees iga nüansiga, et keegi väljastpoolt sellega pihta ei saaks. Teised pole süüdi selles, mis toimub minu sees. See on minu töö.
Väänasin parasjagu põrandapesulappi kuivaks, kui Leopold tuli selja tagant, kükitas mu juurde ja tegi musi.
Pauh!
Kõik pinged olid ühe matsuga igavikku hajunud. Sellest väikesest musimatsust. Ma ei oodanud talt tuge, ma ei oodanud milleltki midagi. Ma astusin samme, et ise endaga toime tulla. Järsku oli maailm astunud sammud mulle vastu. Ja sellest piisaski, et kõik laheneks.
Mehed arvavad ekslikult, et naistele on vaja pidevalt suurejoonelisi žeste, et nende haprad hetked, tujuhood kaoksid. Ja kui meestel on habras hetk, siis oleks targem pigem üldse pinges naist vältida ja temast võimalikult eemale hoida, kuni ta rahuneb.
Tegelikult piisab olukorra lahendamisest nii vähesest. Ja ma siinkohal toonitan – vähesest piisab naisele, kes endaga tööd teeb. Ohvrirollis marineerujale ja nartsissistile ei piisa millestki. Ei žestidest, ei vabandustest, ei draamadest.
Aga küpsele inimesele, kes suudab teha samme poolele teele – talle piisab vähesest.
