Armulõkke hoidmine pikas suhtes
Olime Leopoldiga meie suhte alguses pikalt mõnusa vabagraafiku peal – ärkasime, mil tahtsime, uinusime, mil tahtsime, logelesime kodus, aeg-ajalt oma projektide pärast sinna-tänna sõites. Aga alati KOOS. Meil oli täielik vabadus.
Seejärel sündis Nööbike. Tema röövis suure osa meie vabadusest, kuigi meil oli võimalus enamasti kahekesi seda väikse lapse kasvatamise koormat jagada.
Kui ma nüüd üle mitmete aastate jälle kontoritööle läksin, tundub, et me jookseme kohati teineteisest täielikult mööda. Mina lähen kontorisse, nemad jäävad koju. Ma tulen koju, Leopold jookseb projektidele, kuna tema töö on enamasti õhtuti. Kui mul on vaba päev, just siis on tema lennus. Kas see ongi meie ilusa suhte allakäigu algus?
