Kuidas me 105. korda lahku ei läinud
- Pamela Maran
- 9 minutes ago
- 6 min read
Leopold oli nädal aega iga päev tööl hommikust õhtuni. Tundsin, kui ta öösel voodisse tuli, mõlemad liiga väsinud, et sõnagi vahetada. Hommikul läksin ma tööle enne tema ärkamist. Mõnel päeval nägime mõneks hetkeks, aga enamasti olime mõlemad tööga hõivatud.
Õhtuti mässasin Nööbiga, kes selle kõige keskel kaheseks sai. Vähemalt sünnipäevahommikul saime koos laulda ja torti süüa, kui ma jälle tööle läksin ja Leopold õhtuks taas kadunud oli.
Sellised nädalad on lapse sünnist saadik olnud mulle vaimselt kõige koormavad. Need vajutavad teravalt tundele, et ma pean toime tulema oma asjadega, lapse kantseldamise ja majapidamisega.
Nööbi esimesel eluaastal nutsin ja ärritusin sellistel nädalatel musta masenduseni. Olin ka depressioonis sünnitusjärgsest kaosest ning vaimsest koormast, milles ma end tihti üksi tundsin.
Lapse esimese poole aasta jooksul jõudsin vähemalt kolmel korral öelda Leopoldile, et ma eelistan olla sel juhul päriselt üksi kui et oodata, millal ta lõpuks koju tuleb ja aitab seda ühiseks raskuseks mõeldud koormat jagada. Mul oli lihtsam temaga mitte rohkem arvestada kui et oodata, et ta aitaks toime tulla lapsega seotud kaosega, laguneva majapidamisega ning kõige viimases jaos meie omavahelise suhtega, milles ma kõiges püüdsin oma panust anda, aga temalt ei tulnud, sest teda lihtsalt polnud.
