Südame sulgumisest lahkuminekul
- Pamela Maran
- Jul 28
- 5 min read
Lahkuminek. Süda on purunenud, aga samas on kergus. Ja siis hakkab tulema filtreid, maske, millega tõde matta.
„Ta oli nartsissist.“
„Ma ootasin mehelt, et ta mind parandaks, mind armastaks. Aga ma pean enne olema ise tervik, ennast ise armastama. SIIS saab tulla see õige. See oli karm õppetund.“
„Keegi ei saa mind armastada mind minu eest. Ta oli mulle peegliks mu enesehinnangule. Ma nüüd näen seda, et ma pean end ise rohkem väärtustama.“
„Ma õppisin seda, teist, kolmandat ….“
Mida rohkem on juttu pärast lahkuminekut, seda vähem on kohalolu selles, mis päriselt toimub.
Keegi leiutas valutava südamega teooria ja kõik valutavad südamed muudkui kordavad seda edasi.
Aga see valutav süda leidis endale lihtsalt viisi, kuidas olla kalgim, iseseisvam, maailmale pisut rohkem suletum, neurootilisem. Ning teised purunenud südamed armastavad samuti seda viisi, sest on lihtsalt liiga valus olla tões.
On müüt, et me kunagi saame täiesti terveks või jõuame „tõelisesse“ enesearmastusse.
Loobume sellest illusioonist, et kunagi eksisteerib meist täiuslik versioon, kui me ainult … Kas te ei näe, et see on oksüümoron? Kui me töötleme seda ideed, et me oleme ebatäiuslikud, kuni me pole end täiendanud, ei saa meist kunagi sündida täiust.
Sellist lõpp-punkti pole, kus me viimaks armastame ennast „päriselt“. Seda pole ega tule.
Aga korrutades seda, et ma PEAN end õppima armastama, ma EI TOHI oodata meest, kes mind kätel kannaks, sest see tähendab, et ma ootan päästmist kuskilt mujalt = ma ei armasta end piisavalt – neid ideid korrutades me muudame end tuimaks. Me pöörame ära näo esiteks oma armastuselt, mis oli ehk tõesti suunatud valele inimesele, aga nüüd tunneme oma armastuse pärast häbi. Me pöörame näo ära oma rumaluselt, mis eksis „vale“ inimest armastades. Me pöörame näo ära oma vihalt, mille all omakorda on kurbus (vastu)armastuseta olemisest. Me pöörame näo ära ka oma südamesoovidelt ja unelmatelt, mida me tegelikult sisimas tunneme.
