"Ära ole nii tundlik!"
- Pamela Maran
- 4 days ago
- 4 min read
Sa tajud inimeste tundeid juba õhust.
Sa oled see, kes esimesena märkab, kui keegi seltskonnas öeldust haavuda võis.
Sa tajud halba suhtumist, kuigi sõnades ja toonis näib olevat kõik viisakas ja tore.
Sa tunned kehvasti, kui teemad jäävad lõpetamata. Sa tunned, et need jäävad lõpetamata, kui justkui kõik on öeldud, aga samas ÕIGED sõnad jäid ütlemata.
Sa elad negatiivseid olukordi raskelt üle ja jääd nende pärast põdema.
Sa tunned halvasti ka teise inimese pärast, kes halvasti käitus, kui sa julgesid seda teemaks võtta.
Sa oled kuulnud palju: „Sa mõtled üle. Sa võtad kõike liiga traagiliselt. Ära põe nii palju. Ära võta südamesse. Äkki sa kujutad seda ette?“
Sa kuulud gruppi ÜLITUNDLIK inimene, kellest teised grupid ei hakka mitte kunagi aru saama. Ja samas oled sa grupis, kus paljud tõmbavad peale vammuse lisakilode, sõltuvuste või kalgistumiste näol, et lihtsalt ellu jääda. Peaasi, et mitte tunda maailma rõhuvat koormat ja muretseda kõigi emotsioonide pärast.
Ma olen väga palju kõhelnud omaenda tundlikkuses. Ühest küljest raiutakse lapsest saadik peale süütunnet ja „ei tohit“ keeldudega: „Ära vingu! Ära jonni! Ära virise! Lõpeta ära! Kaua sa ulud?“ … ning samas on mul ka paranoia, et äkki ma olengi lihtsalt paranoiline ja mõtlen teiste inimeste energiaid endale lihtsalt välja.
