Kirjutasin täna Instagramis oma tulisuse-kirglikkuse teekonnast – varjamisest leppimisse. Sain nii mõnegi sõnumi: „Mina ju ka!“.

Olen palju kirjutanud kuulamis- ja avamisoskusest kui suhte eduvalemist. Samas pole ma kirjutanud meeste omadustest, mis mulle samuti meeldivad, aga võivad tunduda pigem vastuolulised . Kuna see on VIP-lugu, mis ei manitse teadlikkusele, kirjutan vabalt ka oma kiiks-poolsusest.

Viimasel ajal olen ma korduvalt kokku puutunud teemaga, mis ilmselt kutsub mind väga pikale mõtisklusele . Teraapiasse on sattunud juhtumid, kus inimene kannatab vägivaldses suhtes ega oska sellest enam väljapääsu leida. Olen tänulik neile inimestele, kes on end jaganud ja lubanud seda teemat ka siin kirjalikult avada, et kõik teised, kes ei suuda kuhugi pöörduda, võiksid leida ehk neist ridadest mingit selgust. Räägime suhtest vaimse vägivallatsejaga – seejuures pole vahet

Kui tulin lapseootusuudisega välja, kohtasin endale üllatuseks kommentaare, mis mulle huvitaval kombel õõvastust tekitasid.

Sain ühe teema ettepaneku privaatselt, mis on minu jaoks vägagi intrigeeriv. Tütre suhe emaga ja kuidas see mõjutab teisi suhteid. Keskendun suures osas üleüldse ema-tütre suhtele ja lõksudele, kuhu me naistena võime kinni jääda, ja kui paaniliselt me peaksime neid suhteid lappima, et siis lõpuks „normaalne mees leida“.

Kuigi lapsepõlvetraumadest on räägitud viimastel aastatel tohutult palju, selgitan kiirelt lahti, mida ma selle all mõistan.

Olen spirituaalsuse müütidest palju kirjutanud ja üks neist lemmikumatest on pidev vigade otsimine endast. Kui ma olin umbes 12-13, avastas mu ema Luule Viilma raamatud. Ilmselt oli see tema vaimse teekonna üks suurimaid tõukejõude. Ta avastas mõtlemise ja kehaliste hädade tugevad seosed ning andestamise jõu. See, mida Viilma tegi oma raamatutega, on kahtlemata vägev ja abistanud tuhandeid inimesi. Igasuguse teooria puhul on aga küsimus see, kuhu maani see meid aitab ja milli

Minus oli kunagi üsna palju viha ja kibedust ja ma ei pea seda seejuures halvaks omaduseks. See on kaitsereaktsioon maailma eest, mis näib ohustav, ohtlik, okkaline. Mida vihasem ma olin, seda enam ma kartsin. Viha kaitseb meid ja see on okei tunne.

Mul on lapsest saadik olnud nõrk tervis ja olen alati hoidnud pöidlaid-varbaid, et ükski episood ei kattuks mõne üritusega (laagrid, reisid, koolitused jne).

Tütar rääkis, kuidas ta klassiõde pidi kirjutama avaliku vabanduskirja, kuidas ta kahetseb oma sõnu, sest ta oli avaldanud, et „Koolitoit on sitt.“

Raseduse algus on kulgenud mööda kive ja kände. Kõik see, mis jääb emakasse - toimib edukalt. Kõik, mis toimub aga väljaspool seda, on paras müstika.

Vaatan, et naised jagavad hirmsa hooga mingi Ameerika kuti videot, kus ta räägib: „Parimad naised on kõige keerulisemad. Kui sa ei tule sellega toime, võta endale mõni hallist massist.“

Nüüd, kus suur uudis on väljas, avan tagamaid, mis nendel viimastel kuudel täpselt juhtus ja mida ma veel õppisin enda, Leopoldi ja meie mõlema kohta. Hoiatus - ülipikk lugu! :)

Vaatan, kui palju korrutatakse vana head spirituaalset slõuganit „Lase minevikul minna!“ või „Lase halvast lahti!“. Väga palju aastaid oli see ka mulle mantraks. Ainult et pärast mitmeid aastaid hakkasin ma päriselt selle tähenduse üle juurdlema ja mõistsin, et selle korrutamisest ei piisa, et „lahti lasta“.

Olen siin-seal vihjanud, et olen suvest saadik olnud voodirežiimil ja tervisega kimpus ning nüüd on vast valgust tunneli lõpus piisavalt, et selle tagamaid jagada. See lugu ilmub esimesena nüüd teile VIP’id, teised saavad neile esimestele lausetele jälile alles järgmisel nädalal – hahaa! :D

Olen kirjutanud lugusid Sleeping Yogini Facebooki lehel nüüd juba üle seitsme aasta. Pooltest neist lugudest on välja tulnud ka raamat "Luuüdini paljas".

Mõtlesin möödunud kevadele, kui saime kaaslasega uudise, et oleme lapseootel. Mõtlesin sellele, et väljaspool antud võrrandeid, ma südames (või oma peas) tegelikult lapsi pole soovinud. Ning mõtlesin ka sellele, miks. Suurim põhjus oli iseseisvus – MINU aeg, MINU keha, MINU soovid ja unistused. Ka see, et ÄKKI-ÄKKI meil Leopoldiga ei vea välja ja siis ma saan teha kannaka ning lihtsalt kaduda ilma et miski meid seoks. Äkki ma tahan viie aasta pärast hoopis Tiibetisse pikale m

Olen tohutu suur vaidleja. Või õigemini minus on üks osa, mis armastab vaielda. Kuid see osa on aastatega vähenenud, sest ma olen aru saanud, et selle all on kõigest meeletu soov omada õigust ehk siis tunda - minu hääl loeb. Mina loen.

See astub kindlasti nii mõnelegi saba peale, aga kutsun üles korra väljaspool kasti mõtlema. Ja väljaspool seda kasti, kus sa oled see, kes usub kaksikleekidesse ja hingesugulusse.

Olen viimased paar kuud lebanud haigevoodis ja vaim on igati proovile pandud. Iga päev on saanud suureks eneseületuseks.