Käisin üle pika aja emal külas ja sellest kujunes omamoodi teraapiaõhtu, mis ka mind ennast valgustas. Olin tema pool koos oma 12-aastase tütrega – see oli kolme põlvkonna naiste kohtumine lookas laua taga ja pärast seda leiva luusselaskmine südamepuistamistega.

Olles tähelepanelik inimeste mustrite osas, olen leidnud ühised jooned, mis ühendavad rikkaid ja edukaid inimesi, keda tean, ning neid, kes elavad kasinalt. Ma ei usu, et investeerimis- ja rahakoolitustega jõukaks saab. Küll olen ise kogenud, et meelelaadi muutusega on võimalik tulla vaesuse mentaliteedist rahulolu mentaliteeti, kus ellu hakkab tõesti ka küllust voolama.

Lebasin õhtul Leopoldi kõrval voodis ja ootasin und. Tajusin seda tunnet enda sees, mida tähendab armastava mehe kõrval lebamine, kui kõik on täielikus rahus ja settimises, ning meenutasin seda teekonda sellesse hetke.

Huhh, olen seda uudist nii kaua vaka all hoidnud, et ma ei jõua ära imestada, kuidas see mul on õnnestunud. MUL, kes ma jõulukingid juba novembris üle annan ja pea ühtegi üllatust ei suuda enda teada hoida. Aga nüüd on lõpuks üks salaprojekt nii kaugel, et võin selle vaikselt välja hõisata! JUHUU!!

Käisin tütre klassile loengut andmas ja kuigi mäslevate hormoonidega teismeliste tähelepanu püüdmiseks peaksid olema TikTok, Snapchat, YouTube, Roblox, Netflix, Disney ja Harry Houdini ühes isikus, sain vähemalt mina üle vaate sellest, mis neid kõige enam painab ning see on täpselt sama, mis täiskasvanute puhul – mõistmise puudumine.

Tegin jõusaalis triitsepsi surumist ja mulle tuli meelde Marek Kalmuse soovitus, mida ta mulle personaaltreeningul ütles seda sama harjutust tehes. Käisin kolm aastat tagasi päris tihedalt temaga trenni tegemas ja jäin ka edaspidi teda oma treeneriks pidama. Mõtlesin nüüd trennis, kuidas meest ennast ei ole, aga mingi osa temast justkui elab minus edasi – tema mõtted. Elab edasi ka sadades, keda ta treenis, kellele kava tegi, kellele nõu andis. Et mingil moel tema fanatism,

Loen vahel oma 13 aasta taguseid muljeid tütre ootusest ja mõtlen, kas ma olen nüüd nii laisk, et ma memuaare ei kirjuta või teise lapsega ei tiirlegi kogu maailm ümber raseduse, et iga kuu kõhupilti teha ja igat viimsetki tähelepanekut kirja panna. Leopoldil on isaks saamisest möödas üle 23 aasta ja mõnes mõttes tunneme siiski nagu esimest korda seda teekonda käies. On ärevust, põnevust, ootust, elevust, kuid meie põhilised teemad on ikka kõike muud kui peagi saabuv laps. Ka

Leopold küsis mult täna: „Kas sa nägid seda videot, kuidas kümneaastased jõid viina ja kurtsid, et pealekat pole?“

Olen kümmekond aastat tegelenud või kogenud päris palju spirituaalseid praktikaid ja toon siia ülevaate pea kõigist neist kogetuist. Millistesse lõksudesse võib teatud praktikatega sattuda ja millised neist on olnud parimad minu jaoks? Ma ei ole leidnud, et oleks üht praktikat, mis oleks VOT JUST SEE. Ning ilmselt seda ei eksisteerigi, sest muidu kõik praktiseeriksid seda üht ja oleksid juba vabanenud. Nagu targemad on öelnud – teid mäe tippu on tuhandeid, aga sihtkoht on ikk

Kui me Leopoldiga veel koos ei elanud, olid mul temaga ühenduses olemiseks pikad kirjad. Enamasti olid need täis armastust ja igatsust ning mulle omaselt ohtralt eneseanalüüsi.

Kirjutasin täna Instagramis oma tulisuse-kirglikkuse teekonnast – varjamisest leppimisse. Sain nii mõnegi sõnumi: „Mina ju ka!“.

Olen palju kirjutanud kuulamis- ja avamisoskusest kui suhte eduvalemist. Samas pole ma kirjutanud meeste omadustest, mis mulle samuti meeldivad, aga võivad tunduda pigem vastuolulised . Kuna see on VIP-lugu, mis ei manitse teadlikkusele, kirjutan vabalt ka oma kiiks-poolsusest.

Viimasel ajal olen ma korduvalt kokku puutunud teemaga, mis ilmselt kutsub mind väga pikale mõtisklusele . Teraapiasse on sattunud juhtumid, kus inimene kannatab vägivaldses suhtes ega oska sellest enam väljapääsu leida. Olen tänulik neile inimestele, kes on end jaganud ja lubanud seda teemat ka siin kirjalikult avada, et kõik teised, kes ei suuda kuhugi pöörduda, võiksid leida ehk neist ridadest mingit selgust. Räägime suhtest vaimse vägivallatsejaga – seejuures pole vahet

Kui tulin lapseootusuudisega välja, kohtasin endale üllatuseks kommentaare, mis mulle huvitaval kombel õõvastust tekitasid.

Sain ühe teema ettepaneku privaatselt, mis on minu jaoks vägagi intrigeeriv. Tütre suhe emaga ja kuidas see mõjutab teisi suhteid. Keskendun suures osas üleüldse ema-tütre suhtele ja lõksudele, kuhu me naistena võime kinni jääda, ja kui paaniliselt me peaksime neid suhteid lappima, et siis lõpuks „normaalne mees leida“.

Kuigi lapsepõlvetraumadest on räägitud viimastel aastatel tohutult palju, selgitan kiirelt lahti, mida ma selle all mõistan.

Olen spirituaalsuse müütidest palju kirjutanud ja üks neist lemmikumatest on pidev vigade otsimine endast. Kui ma olin umbes 12-13, avastas mu ema Luule Viilma raamatud. Ilmselt oli see tema vaimse teekonna üks suurimaid tõukejõude. Ta avastas mõtlemise ja kehaliste hädade tugevad seosed ning andestamise jõu. See, mida Viilma tegi oma raamatutega, on kahtlemata vägev ja abistanud tuhandeid inimesi. Igasuguse teooria puhul on aga küsimus see, kuhu maani see meid aitab ja milli

Minus oli kunagi üsna palju viha ja kibedust ja ma ei pea seda seejuures halvaks omaduseks. See on kaitsereaktsioon maailma eest, mis näib ohustav, ohtlik, okkaline. Mida vihasem ma olin, seda enam ma kartsin. Viha kaitseb meid ja see on okei tunne.

Mul on lapsest saadik olnud nõrk tervis ja olen alati hoidnud pöidlaid-varbaid, et ükski episood ei kattuks mõne üritusega (laagrid, reisid, koolitused jne).

Tütar rääkis, kuidas ta klassiõde pidi kirjutama avaliku vabanduskirja, kuidas ta kahetseb oma sõnu, sest ta oli avaldanud, et „Koolitoit on sitt.“