top of page

Kuidas kasvatada last mustriteta?

Kuigi lapsepõlvetraumadest on räägitud viimastel aastatel tohutult palju, selgitan kiirelt lahti, mida ma selle all mõistan.


Ma seejuures ei kasutakski sõna trauma, vaid üleüldse „muster“ või kes soovib „programm“. KÕIK meie elusündmused kujundavad meie reaktsioonide-, eelhoiakute võrgustiku, üleüldise maailma nägemuse. Maailmas eksisteerib 8 miljardit erinevat nägemust ja seda meie kõigi erinevate kogemuste koondmoodustise tõttu.


Trauma all mõtestame neid hetki, mis mõjutasid meid eriti valusalt ja millega toime tulemiseks lõi meel kaitsva mehhanismi, mis tihtipeale meile endale kui teistele hakkab probleeme põhjustama (nt ärritumine äreval hetkel; alkoholiga stressi maandamine jne).

Kuid samal ajal õppisime oma positiivsed jooned selleks, et inimestega ühenduses olla. Viisakuse, heatahtlikkuse, kuulamisoskuse, positiivsuse jne.


Meie „negatiivsed“ jooned kaitsevad meie valusaid kohti maailma eest ja meie positiivsed jooned aitavad meil teiste kõrval rõõmsalt eksisteerida. Mõlemad poolused on meie abimehed.

Seega me kõik kasvame üle mustriga, mis aitab meil selles ilmas toime tulla. Ning sellele küsimusele lühidalt vastates – mustriteta ja programmideta last ei saagi kasvatada.


Isegi siis, kui Indias sünnib laps brahminite (preestrite, õpetlaste) perre ja teda õpetatakse maast madalast viibima keskendunud vaikuses, pühendama oma elu Jumalale, teda kasvatatakse hoituses – on ta saanud programmi, mustri. Brahmini programmi.

Kui see ei sobi lapse hinge teekonnaga, võib seda programmi pidada hoopis traumaks. Sisimas sooviks ta olla vaba mässaja, aga ta peab alluma perekonnatraditsioonidele. Selle konflikti tulemusel arenevad temas hoopis muud jooned.

Kui see aga sobib talle hästi, arenevad temas distsipliin, kuuletumine, pühendumine – mis on sisult kodeeritud vanemate ja traditsioonide poolt.


Kui sa arvad teadvat, mida lapsel vaja on, oled sa juba automaatselt loonud mingi programmi („Lapse kasvatamine armastuses“-programm) ja kõigest hoolimata oled loomas mustrit. Mis siis, et selle mustri nimi on „armastus“.


Psühholoogia ja spirituaalsus on loomas tasapisi vanematele pinget selles, et nende käes on täielikult lapse saatus ning iga vale liigutus on otsetee lapse hukatusse, hüljatusse.

Ma ei ütle, et meil kõigil on vaja rohkem teadlikkust lastega, vaid meil on vaja teadlikkust kõigiga armastavamaks suhtlemiseks. Aga kui me kaome kuhugi teooriasse, loome samamoodi konflikti. Ka armastav vanemlus võib olla konflikt, kui selle ajendiks on stress olla „parem vanem“. Stress ja süütunne ei kasvata stressita ja süütundeta last.


Kui mina kardan vanemana eksida, tekitada lapsele traumasid, kardan temaga olla range, põen oma vihastumiste-möödalaskmiste pärast, kasvatan ma alateadlikult temast täiskasvanu, kes kardab eksida ja põeb oma varjukülgede pärast.

Sest minu „armastav vanemlus“ oli püüd tunda end ise enda pärast hästi. Et kui ma olen kasvatanud ideaalse, eksimatu inimese, siis ma ei pea tundma endas pitsitavat torget, et ma ei olnud piisavalt hea. Sest iga kord, kui mu laps tõmbaks suitsu, saaks halva hinde, mässaks koolis, kukuks ülikoolist välja, ei leiaks tööd, ei leiaks sõpru – tunnen ma halvasti lõpuks enda pärast. „Mina tegin valesti. Ma polnud piisavalt hea vanem.“


Seepärast ei peaks me põdema eksimatuse ja ideaalsuse pärast, vaid kasvatama endas ruumi, võttes eelkõige ennast vastu sellisena nagu me oleme. Sest alles siis hakkame last võtma vastu sellisena nagu ta on.

Võib-olla su lapse hing ihkas kogeda selles ilmalikus kehastuses täielikust põrgust läbi käimist, et ta mõistaks hästi pimedust ning õpiks seeläbi päriselt ka valgust tundma. Tal on põrgut VAJA. Sa võid olla selle kogemuse ümber teadlikkuse valgus, kes teab, et igaühel meist on oma teekond ja sa oled armastav ruum, kes on alati vajadusel püüdmas, toetamas, märkamas, aga mitte kunagi hukka mõistmas.

Ja samas sa võid olla kadunud oma mustritesse, kus sa pidevalt päästad, suunad, juhid, muretsed, hurjutad, õpetad, juhendad, sest tegelikult tahad sa päästmist omaenda süütunde pimedusest.


Ühel juhul oled sa justkui Jumal, kes lubab kõigel juhtuda oma kaitsvate ja andestavate käte vahel. Teisel juhul oled sa inimene, kes on endaga pahuksis ja püüab teise väänamise läbi ise end paremini tunda. Aga see läheb ehk liiga keeruliseks, et mõista, miks tegelikult „halb“ on okei, kuigi ta samaaegselt justkui pole ka.


Mustriteta ja traumadeta last ei saa kasvatada.


Sa saad kasvatada iseendas teadlikkuse ruumi, kus kõik kogemused on vastu võetud. Ruumi, kus su enda puudujäägid, möödalaskmised, valestitegemised on vastu võetud. Kui sa ise ennast täielikult vastu ei võta, püüad sa pimedust „ära armastada“ ka teistest, aru saamata, et sa ei võta teist täielikult vastu. Sa võtad ainult vastu teise, oma lapse, head käitumised, edasiminekud, saavutused. Kui sa mõistad hukka oma „traumategemised“, mõistad sa hukka ka oma lapse inimlikkuse. Ja sellisel juhul lood sa enesele teadmata hoopis uut traumat, arvates, et oled nüüd tõeliselt teadlik vanem.


Aga ma räägin endiselt teadlikkusest, mitte sellest, et sa röögid oma lapse peale valimatult ja arvad, et see siis ongi „kõige lubamine“ ja enda aktsepteerimine. Teadlikkuse ruum on vägagi ärkvel, terav – ta näeb kõike. Ta on ärkvel sel hetkel, kui oled endast väljas. Ta on ärkvel, kui mängid head vanemat. Ta teab hästi, miks sa praegu karjud, miks sa „halb“ vanem oled, ja üks tema teadlikkuse silmadest nutab sinu enda valu pärast. Nutab sinu enda inimlikkuse, vihastumise pärast, sügavas mõistmises ja kaastundes, miks sa oled nii.

Ning see silm on ka siis ärkvel, kui sinu laps on olnud „halb“. Ja see on see koht, kus sinu laps saab mustrite ja programmide maailmast avarduda väljapoole. Olles üheaegselt mustris kui ka sellest väljas.


Püüdle SELLE poole. Mitte millegi kaotamise (traumade), mitte millegi saavutamise (hea vanemluse) poole.


Püüdle sügavama mõistmise ja ärkamise poole.

**** See teema sündis viimasest üleskutsest pakkuda teemasid, millest võiksin kirjutada. Paku oma teema SIIN.

578 views0 comments

Recent Posts

See All

ความคิดเห็น


bottom of page