top of page

Selge kommunikatsiooni lihtne valem

Tütar rääkis, kuidas ta klassiõde pidi kirjutama avaliku vabanduskirja, kuidas ta kahetseb oma sõnu, sest ta oli avaldanud, et „Koolitoit on sitt.“

Ütlesin, et see on kurb, et kuuenda klassi õpilasele õpetatakse endale vastu rääkima. Sest tõde oli see, et ta ei olnud ümber mõelnud, aga ta PIDI valetama, et autoriteetidele meele järele olla.

Ütlesin tütrele ka seda, et ma oleksin pannud tüdruku hoopis esseed kirjutama ja argumenteerima-kritiseerima koolitoidu puudujääkide üle. Ühest küljest õpetan ma distsipliini sõnakasutuse üle (mis oli ju tegelik probleem), samas näitan, et ta võib igal juhul oma arvamust välja öelda ning kolmandaks õpiks noor end väga selgelt väljendama, mitte häguseid slõuganeid viskama.


„Aga koolitoit on päriselt ka halb,“ ütles tütar.

„Ma usun, aga see on abstraktne, hägune hinnang. Keegi ei saa aru, mida see „halb“ tähendab. Mida see tähendab siis?“ küsisin tütrelt.

„Mis mõttes?“ ei saanud ta aru, sest nad on juba harjunud häguste hinnangutega, puutumata detaile.

„No näiteks – kas toitudes on liiga palju soola või toidud on hoopis magedad. Mis on KONKREETSELT toitudes halvasti?“ kasutasin näidet, et ta saaks aru, mis tähendab selge kommunikatsioon.

„Aa … no näiteks makaronid on tihtipeale kõvad,“ ütles ta.

„Okei, aga mis veel?“

„No sa saad valida ainult kartulit või makarone – mitte mõlemad. Kui valid makaronid, siis selgub, et kaste on juba otsas, siis pead kuiva makaroni närima,“ selgitas ta.

„Aga veel? Kaks argumenti on vähe. Nägin, et teil on menüüs peedisalat – ma mäletan, et meie koolis ei sallinud peeti. Kuidas teil on?“ „VÄKK! Meil samamoodi!“ tuli talle järgmine asi meelde.

„Vot … niimoodi panete selgelt kirja, mis teile ei meeldi ja täidate näiteks nädala jagu tabeleid või kirjutate sedeleid, mis on söökides valesti, et toitlustaja teaks väga selgelt, mida on vaja parandada. Täiskasvanud võivad ju arvata, et kikerherned, peet jne on väga maitsev, aga kuidas peavad NEMAD teadma, mis teile ei meeldi, kui te ei räägi seda? Oluline on ka see, et lisaks kriitikale oleks teil ettepanekuid olukorra parandamiseks. Mis ettepanekuid sa teeksid?“

„No saia-leiba üldse ei pakuta. Kui me laulupeo ajal Tallinna koolis olime, saime ise võileiba teha, ning see oli nii tore. Salatitest meeldiks lihtsalt tomati-kurgisalat.“ „Just selliselt antakse tagasisidet ja teine pool saab selgelt aru, mida soovitakse ja mida ei soovita – nii tulebki oma muret väljendada.“ See idee meeldis tütrele.

„Aga mida me siis edasi teeme?“ küsis ta järele mõeldes.

Niimoodi sain ka mina tasapisi aru, kus on selle probleemi kommunikatsioonis puudujäägid. Esiteks ei osanud nad ennast selgelt sõnastada ja teiseks poleks nad osanud kuhugi pöörduda.

„Kogute näiteks esmaspäevast reedeni (täpsus!) sedelid ja siis annad reedel (täpsus!) need õpetaja (täpsus!) kätte ja palute, et ta need toitlustajale (täpsus!) edastaks. NING palute ka kahe nädala jooksul vastust.“ Tütar mõtles pisut ja püüdis plaanis jälle probleeme leida. „Aga kui ta ei vasta midagi ja kaotab sildid ära?“ küsis ta.

„Siis tee leping. Võta õpetajalt allkiri ja kuupäev, millal ta sildid kätte sai ning lubas kahe nädala jooksul saada vastuse.“

„See tundub väljapressimisena,“ hakkas tal hirm täiskasvanule nõudmisi seada.

„Siis lihtsalt usaldad, et saad need vastused niisamagi.“


Jõudsime selle teemaga järgmiseni. Kuuldavasti külastab direktor nende tunde, sest õpetajad kaebavad, et tegu on KÕIGE HULLEMA klassiga läbi ajaloo. „Te olete nii kohutavad!“ on klass korduvalt kuulda saanud.

„Aga me ei tea, mida me siis tegema peame,“ kehitas tütar õlgu.

„Aga kuidas toitlustaja teab, mida ta tegema peab, kui te ainult soiute, et toit on halb?“ küsisin vastu ja tütar puhkes naerma. Ta sai olukorra irooniast hästi aru.

„Ka teie õpetajad ei oska kommunikeerida oma probleeme teile väga selgelt ja seetõttu korrutavad nad ainult üht lauset ja teie teete ikka seda sama, mida te kogu aeg teete.“


Need järgmised read kuuluvad aga õpetajatele, kes täpselt samasuguse entusiasmiga peaksid kirjutama essee, mis neid nende kuuendike käitumises häirib, ning selgelt kommunikeerima, selle asemel, et hüüatada: „KUUES KLASS ON SITT.“ Ühed lapsed nad kõik :D


Kas tõesti on TERVE klass halb? Või tegemist on teatud kambaga? Viimasel juhul on ebaõiglane utreerida klassi ees, et kogu klass on halb.

Kui küsimus on teatud kambas, tuleb neilt uurida – mis on nende käitumise taga. Esmalt ka öelda, mis sind häirib. Kas häirib see, et nad räägivad omavahel, kui on vaja vaikust? Või on nende hääletoon vali? Mis on KONKREETSELT häiriv?

Seejärel – mis on selle põhjus? Äkki mõni laps on üliandekas ja ta tunnistab oma igavust, mis paneb klassikaaslaseid torkima. Äkki mõni laps ei saa nii kiire tempoga hakkama, et ta eos loobub ja hakkab teisi segama. Äkki mõni laps on füüsiliselt laetud rahutusega ja ta ei teagi, mis põhjus on, aga ta tunneb vajadust rahmeldada.

Kui sa tead põhjuseid, mis on probleem – saab igaüht eraldi adresseerida. Andekale lapsele anda lisatööd või preemiat; mahajäävale lapsele tuua abiline; rahutu laps saata tunni ajal ümber koolimaja jooksma (äkki tast ei tule Einstein, vaid Usain Bolt). Jne.


See, et „te olete kohutavad“ või „kooli kõige halvem klass“ ei vii kuhugi. Kommunikatsioon on puudulik.
Ja ma saan aru, et see on minu tütre versioon, kuid see tähendab, et see on ka kogu klassitäie laste versioon, sest see on see, mida nende pea on vastu võtnud – nad on halvad ja ongi lool lõpp.

Ma ei süüdista siin sugugi lapsi ega õpetajaid, sest puudulik kommunikatsioon lokkab IGAL POOL. Naised kurdavad, et nende mehed ei kuula neid. No mida see tähendab? „No ei kuula noh.“ „Mida see kuulamine tähendab su jaoks?“

(mõttepaus)

„Et kui ma räägin midagi, siis ta ei kaabiks samal ajal ekraani, vaid hoiaks minuga silmsidet ning räägiks kaasa, esitaks lisaküsimusi.“

„Ja oled seda mehele öelnud?“ „Ei no ma olen talle öelnud, et ta ei kuula!“


Oeh …


Hea kommunikatsioon eeldab väga selget ja detailset kirjeldust probleemist ning nägemust sellest, kuidas seda lahendada.

Kas see garanteerib, et pärast seda muutub koolitoit paremaks, 6. klass eeskujulikuks ja mees hakkaks kuulama – EI. Aga vähemalt õpetab see selgelt aru saama enda vajadustest ja soovidest ning julgust neid asju taotleda.


Ja ma usun, et midagi ikka paraneb. Näiteks see, et peedisalat küll jääb ja makaronid on ikka vahel kõvad, aga vähemalt tuleb leib tagasi, mis hädaga kõhtu täidaks.


Või õpilased küll karjuvad edasi, aga õpetaja ei ütle enam: „Te olete kooli kõige hullem klass.“ vaid et „Teie neli noormeest seal tagareas karjute nii kõvasti, et ma tunnen, et ma siin ees teen tühja tööd ja ma pole üldse oluline ning see muudab mind tohutult õnnetuks.“ Ja ülejäänud 20 õpilast teavad, et nad pole nende nelja pärast saanud karistada tiitliga „halb“.


Või mees kaabib küll rüperaali edasi, aga kui naine jagab, siis ta kikitab oma kõrva naaaaatukene rohkem kui nädal tagasi.


Aga ka see naaaatukene muutust saab tulla ainult siis, kui õpitakse end selgelt väljendama.

970 views0 comments

Recent Posts

See All

Opmerkingen


bottom of page