Olen spirituaalsuse müütidest palju kirjutanud ja üks neist lemmikumatest on pidev vigade otsimine endast. Kui ma olin umbes 12-13, avastas mu ema Luule Viilma raamatud. Ilmselt oli see tema vaimse teekonna üks suurimaid tõukejõude. Ta avastas mõtlemise ja kehaliste hädade tugevad seosed ning andestamise jõu. See, mida Viilma tegi oma raamatutega, on kahtlemata vägev ja abistanud tuhandeid inimesi. Igasuguse teooria puhul on aga küsimus see, kuhu maani see meid aitab ja millisest piirist alates see meid takistab.
top of page
bottom of page
Oh, Pamela, kõik see, mida ma nii palju aastaid olen tundnud (soov, et mind mõistetaks, oldaks toeks, kohal, mitte ei analüüsita jms) said Sinu läbi siin sõnadesse. Küll on hea oma tundeid niiviisi otse öelduna lugeda! Ma pole osanud end ise väljendada, olen olnud lihtsalt tumm, sõnatu, eemaldunud, kui on hakatud seletama asju. Ma olen aastakümneid aga vajanud toetust ja koosolemist ja aktsepteerimist... Tulemuseks on lukus süda, usaldamatus. Tasapisi alles praegu õpin endale tuge pakkuma. Üksi on raske, aga püüan.
Jaa, tundub suht sarnane muster mul ja ka minu ema alustas Luule Viilmaaga kui pubekas olin. Algul käis see väga närvidele, aga lõpuks internaliseerisin ära ja tänaseni on tunne, et oskus endale ja teistele toeks olla ja lihtsalt tundes kohal, on midagi mida alles õpin, esimene reaktsioon kohe nii enda kui teiste puhul, kuidas muuta, mis seda põhjustab, kohene analüüs, meetodeid lihtsalt palju rohkem kogunenud. Samas tekitas selle lugemine ka igatsuse sellise lohutuse järgi, et eelkõige iseendal kõigepealt suudaks olla kohal ja lohutada/vihastada vmt ilma analüüsita.