Ma ei ole emme

Kui tulin lapseootusuudisega välja, kohtasin endale üllatuseks kommentaare, mis mulle huvitaval kombel õõvastust tekitasid.

Ja need olid umbes nii: "Emme sära on kohe juures!", "Nii ilus emme oled!".

Mõtlesin, mis mind seejuures häiris.

Ilmselt see oli mingi emme-identideedi omistamine, mida ma endale omaseks ei pea. Mul on üleüldse tiitlite omistamisega probleem ja ma siiani täpselt ei tea, kes ma siis olen või mis amet mul on. Küll on "emme" viimaste seas, milleks ma end nimetaksin.

Võimalik, et selles on omakorda ühe kuuldud ütluse mõju. See, et "Kui naine hakkab meest issiks kutsuma ja mees naist emmeks, on see suhte huku algus". Kindlasti on sellel näitel ohtralt erandeid, aga ma kuulun pigem selle reegli alla.

Kui ma ligi 13 aastat tagasi esimest korda rasedaks jäin, oli see mu 22-aastase aju jaoks paras löök. MINA ja MINU unistused!

Mulle pakkus tohutult suurt leevendust toonane abikaasa, kes juba raseduse ajal võttis vanemana tugeva rolli. Ja kuna mina tundsin, et see roll on mulle võõras, lasin ma kontrollimatult tal sellesse ülepeakaela uppuda.

Abikaasa küsis iga kord töölt tulles, kuidas tütrel kõhus läheb. Ta küsis tema liigutuste kohta ja tundis kaasa, kui ta seal juba 10 minutit luksus.

Ma tundsin, et minu abikaasa tohutu huvi ja rõõm lapsest võttis ära minu vastutuskoormat. Mina ei pidanud olema see, kes pööraselt vanemlusse oma ego kaotab - see oli mu mees ja jumal tänatud, et tema.

Aga me kumbki ei pannud

tähele, et tütrest sai mehe maailma naba - kuna see oli mõlemale mugav ja hea - ning ma taandusin üha rohkem "emmeks". See tüüp, kel on piimatissid ja kes kodu eest hoolitseb.

Ma kaotasin ära tiitlid "Pamela" ja "kallis".

Kui abikaasa hüüdis mind mingi töö pärast, siis ikka: "EMME!".

Kui see oli kestnud juba aastaid ja tütar kasvanud pisutki iseseisvamaks, avastasime järsku, et elame nagu õde-vend.

Ma märkasin seda alles siis ja hakkasin nägema, kuhu need juured ulatusid. Katsetasin korra garderoobist välja tulles "alasti ahvatlust" mängida. No nii muuseas "unustasin" pesu teise tuppa. Abikaasa reaktsioon: "Mis õhtuks süüa saab?"

Ma pigem tahtsin, et ta vaataks ka pärast kuut kooseluaastat mind himura pilguga, rabaks mu kannikad pihku ja veaks voodisse. Aga ta vaatas mind nagu emmet.

Ma ei osanud toona täpselt oma soove väljendada ega selgitada, mis meil tundus valesti olevat. Ütlesin paaril korral, et me triivime eemale teineteisest, kui me midagi ette ei võta. Aga ma vist ei osanud ega julgenudki öelda, et ma tahan, et ta mind endiselt krabaks, kas või nagu Pamela Andersoni, aga mitte vaataks nagu kuusepuud.

Tahan, et me julgeks uuesti käest kinni hoida, suudelda, kohtingule minna, kaisus olla, näha TEINETEIST, mitte issit ja emmet.

Aga me kumbki ei osanud.

Ja nii see läks.

Tuli keegi, kes krabas, ning abielu oligi laiali.

Ma tundsin väga kaua selles enda süüd, aga ma näen nüüd, et see oli ebateadlikkuse tulemus, mitte kellegi süü.

Aga see "emme"-tiitel seostub mulle minu olemuse kadumisega ja mingi rolli võtmisega. Ma olen oma tütre jaoks emme, aga mitte kellelegi teisele.

Ma olen Leopoldi naine ja kellegi terapeut ja kolmanda tütar ja õpilane ja tuhat rolli veel, aga mitte ükski neist lõplikult ja täielikult.

Kui ma suhtlen kõhus kasvava lapsega, ma ei suhtle temaga nagu väeti titabeebiga. Ma näen teda hingena, kes on leidnud füüsilise vormi, et maailma kogeda. JA titabeebi on samuti tema roll, aga ma ei kao sellesse ära, et teda ainult sellena näha.

Ja seekord ma jälgin, et ma ei hakkaks Leopoldi ülearuselt issitama.

Rääkisin talle neist mõtetest juba ammu, kuigi ma näen, et ta ei ole mind emmeks pidama hakanud. Ning koju tulles küsib ta alati, kuidas MUL läheb, mitte mida tema sündimata laps on teinud.

Ma tunnen, et ma olen talle number üks ja nii on tema minu jaoks.

Kuigi mulle pakub kergust Leopoldi rõõm ja vaimustus lapsest, ei jää ma sellele puhkama, et ma siis saaksin oma peas olla endiselt iseseisev, Leopoldi peas olen "emme" ja nr 1 armastus on laps ... kui see nüüd segaselt ei kõlanud.

Ma ei lase rollidel seekord üle võtta. Sest ma tegelikult tahaksin Leopoldiga olla elu lõpuni koos ja ma näen, et selleks tuleb olla pidevalt ärkvel.

Ärkvel, jäädes ise ahvatlevaks ja armastavaks Pamelaks. Nähes Leopoldi vaimustava, andeka ja seksika Polduna. Nähes last hingena, kellele anda avarust, kartmata, et ta muudab mind tibuemmeks.

Iga kord, kui keegi siis ütleb mulle "Küll sa oled armas emme", tuletagu see torge mulle meelde mitte ära kaduda rollidesse.

Emme?

Sinu jaoks, kallis, olen ma Pamela.