Kuidas olla ISE

Kirjutasin täna Instagramis oma tulisuse-kirglikkuse teekonnast – varjamisest leppimisse. Sain nii mõnegi sõnumi: „Mina ju ka!“.

Mõtlesin, kuidas me aastatega oleme harjunud vähendama või varjama mingeid oma loomulikke omadusi, et me vahel ise ka ei mõista, kust algab mina ja kust teiste jaoks sobitumine.

Kirjutasin sellest, et olen oma väljendusviisidelt elav ja elan emotsionaalselt sündmustele kaasa. Kuid sain tihti kommentaare: „Võta paar tooni vaiksemaks!“

„Sa reageerid üle. Võta rahulikumalt.“

„Sa teed endale ise kahju, kui kõike südamesse võtad.“

„Saa üle! Kaua sa kerid üht ja sama teemat?“

„Ära nüüd lendu ka tõuse oma ideedega!“

Jne.

Pidin olema vaiksem, rahulikum, tasasem, emotsioonitum, ratsionaalsem, kaalutlevam … Aga tõde oli see, et ükski selline öeldud lause ei muutnud mind rahulikumaks, ratsionaalsemaks ja tasasemaks. Ma lihtsalt õppisin neid tuliseid omadusi varjama. Seegi õnnestus vaid nii kaua, kui kogutud emotsioonid ühel hetkel välja plahvatasid. Ning siis olin ma lisaks nüüd „närviline“ kah.

Ma mõtlesin palju aastaid, et ma olengi vigane ja imetlesin neid budaliku rahuga inimesi, kes kõigesse nii tüünelt suhtusid, naeratasid, kalkuleerisid. Seda nii kaua, kuni ma sain aru, et ka neil on omad kohad, mille peale nad käima läksid. See avastus, et me kõik oleme inimlikud ja omade „vigadega“, pakkus kergust.

Ning siis liikusin ma tasapisi tagasi selle juurde, kes ma olen loomulikul viisil.

Minu viimasel töökohal ütles mu ülemus mingi situatsiooni peale, et ma ei võtaks asju liiga südamesse. Ütlesin talle, et ma tegelikult võin võtta, sest muud moodi ma ei oskagi asju teha – südamega, tõsiselt, sügavalt.

Kui keegi ütles, et ma ei peaks närvi minema, siis ma vastasin, et ma tegelikult võin närvi minna. Ma päriselt ka VÕIN. Närv tuli ju siia – kuidas ma ta nüüd peaksin minema saatma? Ühe lause peale, et „kõik on hästi“? Anna andeks, aga ma ei oska praegu. Praegu oskan ma olla närvis.

Hakkasin suvel praamiga saarele sõitma ja panin tähele üht perekonda, kes väiksele alusele tulid. Poeg, umbes üheksane, oli punaste silmadega ja nähtavalt ärevil. „Mul on nii paha, mul on nii paha,“ ütles ta emale, kel oli teise käe otsas umbes viiene poiss, kes seepeale samuti ärevaks muutus.

„LÕPETA ÄRA!“ sisises ema vaikselt, aga kindlalt. Poiss püüdis uuesti oma tundeid kommunikeerida, aga ema nähvas talle jälle.

Ärge mõelge, et tegemist oli ebaintelligentse ja närvilise emaga. Ema paistis vägagi selge pilguga, jõukamal järjel tark inimene. Aga ta ei pannud lihtsalt tol hetkel tähele, mida ta poeg vajas ega osanud seda pakkuda. Ta oli inimlik.

Mõne aja pärast oli poiss oma kurtmised alla neelanud, kuigi tema rahutu ringikõndimine andis märku, et ta polnud ärevust kuhugi ära kaotanud. Ta lihtsalt õppis seda ema eest varjama.

Me kõik õpime varjama oma reaktsioone, omadusi, emotsioone, et sobituda teiste sekka.

„Ah, nüüd ma jäin jälle kurtma!“ hõiskame pisukest oma südant jagades, aga ise end tagasi tõmmates, sest äkki me käime teisele „pinda“. Sest kunagi oli keegi, kes meile ütles: „Ära virise nii palju!“

„Ei, tegelikult on kõik väga hästi, kui ma suuremat pilti vaatan,“ tõmbume taaskord tagasi, kui oleme kurtnud. Saime aru, et olime jälle koormaks, aga siis on vaja uuesti liikuda pilti „kõik on hästi, ära muretse!“.

„Ah, mul on tegelikult täiesti ükskõik,“ püüame teist veenda, et oleme sõltumatud, muretud, edasi liikunud, HEAD. Aga kui mul on PÄRISELT ükskõik, pole mul vaja seda kellelegi tõestada.

Me nii tahame teistele meeldida, sest mitte meeldimine tähendab kommuunist välja heitmist.

Aga me kardaksime seda palju vähem kui me meeldiksime iseendale nii, nagu me oleme. Nii on meil alati üks meeldiv kaaslane, kes meid kunagi kõrvale ei heida.

Aga iga kord sobitudes, heidame kõrvale iseenda osi ja kokkuvõttes iseennast.

Parim tee tagasi iseendani on olla sündmustes teadlik, millised on meie sisemised reaktsioonid ja millistena me laseme endal väljapoole paista. Teekond pole mitte see, et me hakkaksime kogu aeg reageerima vastavalt sisemistele tunnetele, vaid see, et ma teame väga täpselt, mida me tunneme ja miks me tegutseme risti vastupidiselt (vastus: et teistele meeldida). Sest tegelikult on täiesti okei varjata oma pettumust teises ja naeratada võltsilt. Aga seda nii kaua, kuni me oleme teadlikkusega külas oma pettumusel ning samal ajal kaastundega külas oma võltsil naeratusel, teades, et tegelikult see ei ole teesklus, vaid püüdlus ellu jääda läbi kuulumise, läbi meeldiv olemise

Head indikaatorid enda tegelikest soovidest-tunnetest teadlikuks saamine on lööklaused, mida me korrutame: „Mul on hästi!“ „Ma olen tegelikult ka väga õnnelik!“ „Mul ei ole sellega mingeid probleeme!“ „Mind absoluutselt ei huvita …“

Siis on aeg pöörata üks silm enda sisse ja uurida, millist enda osa me eitame.

Niimoodi tasapisi-tasapisi õpime uuesti olema endaga kontaktis. Et siis, kui me mängime elumängu, mängime olla head, teame siiski täpselt oma tõelisi tundeid ega pane neid sugugi pahaks.

Sest, päriselt ka, sa võid olla kõik, kes sa oled.