top of page

Miks lapsed joovad ja hulguvad?

Leopold küsis mult täna: „Kas sa nägid seda videot, kuidas kümneaastased jõid viina ja kurtsid, et pealekat pole?“

„Pealkirja nägin,“ vastasin.

„Kui see oleks sinu laps olnud – mida sa oleksid teinud?“


No täpselt selline küsimus, mida ma ikka armastan – kujutan ette dramaatilist sündmust ja pean seda mõtestama hakkama.


„Ma oleksin rääkinud temaga. Oleksin küsinud MIKS ta seda tegi,“ ütlesin.

„Mis laps ikka vastab – oli äge ja tahtis,“ pakkus Leopold tüüpiliselt, mida vanemad ikka laste mõttemaailmast arvavad. Aga ma tean seda omast kogemusest, et lapsed ei ole nii must-valged.

„Sa ju tead mu tütre vastuseid. Ta ei vasta kunagi nii lihtsalt. Alati on laiemad vastused – näiteks tundis, et peab teiste moodi olema ja kartis kõrvale jääda. Sellisel juhul tahaksin ma teada, mida oleksin saanud mina teha, et ta ei kardaks kõrvalejäämist või enda tegelike soovide eest seismist.“

„Seega sa näeksid seal enda süüd?“ küsis Leopold.

„Igal juhul on seal ju ka minu vastutus. Mina olen kuskil tegemata jätnud, tähelepanuta jätnud, tema sõnakust ja piiride seadmist alla surunud.“


Meil on lapsega mõlemapoolne vastutus. Tema vastutab oma otsuste eest ja mina vastutan selle eest, et ta otsused saaksid lähtuda tema sügavamast soovist … või siis õpetan teda neid soove ignoreerima, allutades teda enda soovidele. Mõlemal juhul on mul roll tema elus.

Istusime möödunud õhtul Ülemiste keskuses puhkenurgas ja olime ümbritsetud paarikümnest teismelisest, igaühel oma kamp. Noored kaapisid sihitult telefoni, lärmasid kõvasti või jutustasid tühjast-tähjast. Kell oli 18.30. Paljudel neist ilmselt vanemad töölt juba koju jõudnud.

Miks laps ei tõtta koju, ei armasta vanematega hängida? Nad on seal, kus nad tunnevad, et nad on vastu võetud ja näen ka väga armastavates peredes, et lapsed ei ole kodus täielikult vastu võetud.


Pea igas vanemas on alateadvustatud halvakspanu lapse vastu.

Ja enne kui, vanemad, te liigute kaitsesse ja õigustusse (mis tähendab, et sa ei soovi seda osa endas tunnistada) – vaadelge seda ennekuulmatut mõtet.


Ma ei räägi ühestki meie joonest nagu see oleks KÕIK, kes me oleme. Kõik meie osad on üksikud killukesed. Ehk siis – halvakspanu lapse vastu on üks väike, tihtipeale väga väike osa, mis teadvustamatuse pärast käitumist juhib. Loomulikult on meil ka teisi osi ja suuremad osad on armastus, hoolimine jne. Aga räägime halvakspanust, sest see on nii oluline osa (tegelikult on see halvakspanu veel sügavamal tasandil halvakspanu enda vastu, aga jääme praegu selle enam-vähem arusaadava tasandi juurde).


Iga kord, kui sa pööritad silmi, kui laps küsib ekskursiooniks raha või hüüatad „JUBA JÄLLE!“, kui ta alles ostetud tossudest on välja kasvanud – varjab see sinus halvakspanu lapse vastu. Halvakspanu anda raha kellegi teise peale (see on väga egoistlik mõte ja seetõttu ei tahagi me teda tunnistada).

Iga kord, kui sa pahandad lapse hinnete, sõnakasutuse, ajataju pärast, on selle taga halvakspanu jõud.


Alateadvustatud tasandil on laps üksikvanemale takistuseks kaaslase leidmisel, suhte hoidmisel, tööinimesel karjääri tegemisel, täielikul vabadusel, iseseisvusel ja sõltumatusel. Kui sa tunned peavalu graafikuid paika pannes, et lapse järgi oma käimisi sättida, on seal halvakspanu.

Laps on energia- ja armastuseimur ning ta ei anna eriliselt palju tagasi, sest laps peabki olema tohutu egoist, et selles maailmas ellu jääda. Seetõttu on meil lihtsam anda rohkem tähelepanu potentsiaalsele uuele kaaslasele, sest ta vähemalt annab midagi vastu ka (armastust, seksi, kindlustunnet, kodu jne). Ja kui me oleme sama pulga teises otsas, kus me loobume välistest peibutustest (karjäär, uus armastus, vabadus), ehitame kogu saamahimu rahuldamise lapsele üles. Kõik tema saavutused ja kordaminekud on sinu õnn ja tema altminekud pettumuseks, halvakspanuks.


Kuni me ei teadvusta seda osa, mis lapse eksistentsiga manipuleerib, juhib see meid – nähvama, kontrollima, reegleid püstitama, väänama, premeerima jne.

Ning laps saab alateadlikult samuti aru, et ta pole täielikult vastu võetud. Et ta on pigem mingi vahend. Ja miks ta siis peakski õhtul oma vanematega hängima, kui ta saab olla sõpradega, kes võtavad teda nii, nagu ta on? Ja kui nad ka ei võta, siis on ta valmis trammis viina kummutama, et ikkagi kuhugi kuuluda. Et olla vastu võetud.


Kui mu laps kummutaks niimoodi viina ja ma temaga vestlen, siis ilmselt oleks üks osa vestlusest ka minu nutmine. Sest ma tean, et minu suutmatus teda vastu võtta, on õpetanud talle, et ta peab vastu võtmise nimel oma väärikust, tervist, sisetunnet ohverdama. Ma oleksin kurb tema pärast ja enda pärast, et ma pole osanud teda hoida. Ma olen kurb, et mina pole olnud piisavalt hea.


Ja samal ajal oleks minus see avarus uurida, kuidas ma saaksin õppida teda paremini vastu võtma. Minus oleks ka see osa, mis võtab vastutuse, et meid koos tõsta.

Lisaks oleks minus osa, mis oleks vihane ja tahaks teistele tattnokkadele kerepeale anda.

Oleks osa, mis tunneks samas ka teiste laste pärast kaastunnet ja nende vanemate pärast.

Mus oleks ka osa, mis tunneks kaastunnet mu enda vastu, sest ma päriselt ei ole osanud teha teisiti, et me siia punkti ei jõuaks.

Minus oleks ka see osa, mis teab, et see sündmus on vajalik õppimiseks, arenemiseks.


Ja ma võtaksin seda sündmust kui tutvumist enda ja lapse erinevate osadega.


Ainult nii õpin ma vastu võtma ennast, oma erinevaid, ka piinlikke osi.

Ja ainult nii õpin ma vastu võtma oma last.

1,304 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page