top of page

Ruumi loomine teismelisele

Käisin tütre klassile loengut andmas ja kuigi mäslevate hormoonidega teismeliste tähelepanu püüdmiseks peaksid olema TikTok, Snapchat, YouTube, Roblox, Netflix, Disney ja Harry Houdini ühes isikus, sain vähemalt mina üle vaate sellest, mis neid kõige enam painab ning see on täpselt sama, mis täiskasvanute puhul – mõistmise puudumine.


Palju käis teemana läbi noorte väsimus, suutmatus pärast kooli fookust hoida ja vanemate tagant sundimine. Laps väljendab, et ta ei jõua õppida, vanem vastab: „PEAB!“, ning trotsiga lohistatakse oma tühjaks imetud aju töövihikute ette.

Kuidas iga vanem seda olukorda võiks lahendada, et laps oleks kuuldud – see sõltub omakorda lapse soovidest.

Puutusin sarnase olukorraga hiljuti kokku, kui tütar helistas ja teatas vaimustunult, et soovib kõrvadele lisaauke teha, nagu ta nõbu nüüd teeb ja teised tüdrukud klassis on teinud.

Ütlesin talle resoluutse ei. Lubasin tal ühed augud paar aastat tagasi teha – sellest piisab. Minu peas on selline jada – tulevad teised augud, kolmandad augud, ripsmepikendused, kunstküüned, tätoveering, kulmuneet jne. Mul pole midagi selle vastu, kui ta otsustab neid asju teha 20+ vanuses ja oma raha eest. Minu enda nabas haigutav tühi auk ja sellest rebenenud arm tuletavad meelde, et teismeeas ei oska me just väga kaugele ette näha. Kuna noor tegutseb hetkeimpulsi ajel, on ainus viis kahetsust vältida, lapsevanema seatud piirangud.


Loomulikult ei tahtnud tütar sellega kuidagi leppida ning jätkus mangumine, põhjendamine, lubadused, et „päriselt ka rohkem auke ei tule“, „usu mind“ jne.


Saan aru, et tema jaoks tol antud hetkel oli see teine kõrvarõngaauk elulise tähtsusega. See tähistab mingit võitu, teistega kokkukuulumist, „ilusam“ näimist, enda soovide läbisurumist jne. Ning minu pidevad keelud ütlevad talle alateadlikult, et tema soovid ei loe ja mina olen tema otsustusvõimest targem.


Kui mu teadlikkus oleks mõne aasta tagune, oleksin jäänud oma „ei“ juurde, ning lugu olekski lõppenud. Aga ma olen teadlik ka tema maailmast, mäletades, milline see oli ka minu jaoks kord.

Küsisin talt: „Mida ma saaksin sulle pakkuda, et sa lepiksid, et sa uusi kõrvaauke ei saa? Mis on muu asi, millega ma saaksin vastu tulla?“

Tütar aga jauras edasi oma kõrvaaukudest. Minu pakkumine jäi tema jaoks liiga häguseks ega tekitanud talle ahvatlevat uut kinnisideed.

Mõtlesin, et pean muutuma detailsemaks – aga mis oleks tema jaoks samaväärne, tähistamaks „ise“ otsustamist, suurt muutust, kuulumist teistega kokku? Mulle meenus, et ta on korduvalt rääkinud juuste värvimisest ja lõikamisest. Kuna need mõlemad on ajutisemad lahendused, kui kõrvade sõelapõhjaks laskmine, pakkusin talle: „Kõrvarõngaauke ma ei saa lubada, aga kas sulle pakuks lohutust juuste lõikamine või värvimine? Sellega ma võin nõus olla.“


Tütart tabas tohutu vaimustuselaine – ta saabki midagi keelatut! OOJAA, JUUKSEID VÄRVIDA!! Ning kõrvarõngaaugud olid sekundiga unustusehõlma vajunud.

Sain seetõttu ka aru, et tegelikult polnudki küsimus uutes aukudes, vaid võimaluses otsustada midagi suurt oma väljanägemise üle; võimalus kombata piire ja teha midagi „ägedat“. Võimalus tunda, et tema hääl KA loeb.


Ja minu süda jäi rahule, et ma ei jäänud kangelt oma õigust taga ajama, vaid leidsin tee, mis kõigile sobis.


Ma tean, et paljud vanemad hüppavad kohe endale õla peale patsutama, et vot just nii ka nemad asju ajavad – lapse häält kuulates, nendega arvestades, nende vajadustele vastu tulles.

Aga seal klassi ees seistes ei kohanud ma pea et ühtegi last, kes oleks tundnud, et tema hääl oleks kodus või koolis kuuldud. Ja olgem ausad – ka mina ei suuda seda kogu aeg oma tütrega teha. Ning suurim takistus kuulamise ja mõistmise teel olekski see, kui ma taoks rinnale ja kuulutaks, kui hästi ma ikka oma last toetada oskan. See olekski esimene indikaator minu mulli sulgumisest – ma arvan, et ma mõistan oma last ja toetan teda piisavalt. Ma pean pidevalt ärkvel olema, et näha läbi kohti, kus ma seda ei tee.

Teine indikaator – need hetked, mil ma käsin või keelan tal midagi teha, aga ei paku mingit võrdväärset teist valikut kõrvale. Näiteks palun tal õppima asuda ja ta ütleb, et ta ei taha. Kuidas me siis leiaks kokkuleppe, et ta saaks õpitud, aga talle sobilikel tingimustel?

Indikaatoriks on ka laused: „Ma ei saa sinust aru.“ „Ma ei oska sind aidata.“ „Minu mõistus on otsas!“ „EI!“ „KOHE!“ „Mind ei huvita!“ jne.


Ning parimaks lahendiks lapse-teismelise iseseisvumise, vabadustunde, olulisustunde loomisel on alati küsida:

„Mida sul oleks vaja, et sa selles olukorras rahule jääksid? Mida sul on vaja, et sa tunned, et oleksid kuuldud?“

Nii lihtne valem … ja samas väga raske tol hetkel, kui keegi pööritavate silmade ja trotsiga oma jonni taga ajab. Aga noh .. kas me ise seda sama vahel ei tee ning mida me siis tahaks kõige enam? Ikka seda sama … mõistmist!

1,332 views0 comments

Recent Posts

See All

コメント


bottom of page