Olin ärritunud, aga töötasin enda sees iga nüansiga, et keegi väljastpoolt sellega pihta ei saaks. Teised pole süüdi selles, mis toimub minu sees. See on minu töö. Väänasin parasjagu põrandapesulappi kuivaks, kui Leopold tuli selja tagant, kükitas mu juurde ja tegi musi. Pauh! Kõik pinged olid ühe matsuga igavikku hajunud. Sellest väikesest musimatsust. Ma ei oodanud talt tuge, ma ei oodanud milleltki midagi. Ma astusin samme, et ise endaga toime tulla. Järsku oli maailm astu

„Kuhu on kadunud see mees, kellest ma kaks aastat kirjutasin?“ küsisin läbi pisarate Leopoldilt pärast meie järgmist tüli. „Ma ise ka ei tea,“ vastas ta vaikselt. Nööbikese saabumine on meist välja toonud kõige pimedamad urkad ja oleme poolteist aastat piike murdnud. Oleme mitmel korral jõudnud punkti, kust enam koos ei taha edasi minna. Õigemini mina ei taha, sest olen kadunud lootusesse. Mesinädalad on läbi. Esimesed ilusad armumisaastad on möödas. Oleme jõudnud kohta, kus

Lugesin hiljuti ühe ema lugu, kes kirjeldas, kuidas ta pärast teise lapse sündi musta auku vajus. Depressiooni kuvand on üldiselt eluisu kaotamine või tegevusetus. Vähe räägitakse depressiooniga kaasnevast raevust ja vihast, mis on pigem aktiivne emotsioon ega seostu depressiooniga. See ema kirjeldas viha oma laste vastu, soovi neid adopteerimisele anda, viha nendega tegelemise vastu ning lõputuid süütundeid nendest tunnetest. Lõpuks pöördus ta arsti poole, kes diagnoosis sün

Pane rihmad peale, sest ees ootab 5 lehekülge ülevaadet minimaja ehitusest ja rahadraamadest.

Kiikusin Nööbiga mängupargis suurel kiigel. Põnn istus vaikselt mu süles ja uudistas ümberringi kilkavaid lapsi ning mina sain rahulikult mõttesse vajuda.

Olin aastaid suhetes, mis põhjustasid tohutut hingevalu ja enda lohutuseks öeldud „õppetunde“, mis aga ei jõudnud kunagi rahutundeni, et vot, see on hea ja mõnus suhe. Enamik suhteid algab ägedast särtsust, kus maailm tundub roosa ja kõikjal voolavad kissellijõed. Aga mingi aja pärast ilmub kisselli sisse ohtralt klimpe ja suhe muutub kohati isegi ebameeldivaks. Miks me ometi sellisesse suhtesse jääme? Miks me siis küll ära ei kõnni, kui teine pidevalt haiget teeb, halvasti ü

Selle suve kiireim aeg näikse lõppenud olevat. Leopoldi sünnipäeva ajas taga meie maakoha kahepäevane talgutamine, millele tuli kohe otsa minu sünnipäev. Ainult paar sündmust, aga stressi oli kõigega omajagu, et vaat’ paki lõpuks asjad kokku ja koli üksinda koopasse elama. Kuigi need sündmused olid väikesed, siis ma mõistan ennast, miks kogu see kuu algus niivõrd dramaatiliseks kulges.

Millest naised küll mõtlevad? Kui ainult saaks nende kolju sisse pugeda ja neid täielikult mõista! See ei ole tegelikult sugugi keeruline. Loe ühe hingetõmbega: „Kas magamistoas sai aken kinni? Hommikul lubas tänaseks vihma. Samas oleks vaja tuba õhutada, aga äkki ma unustan ja pärast sajab voodi märjaks, nagu eelmisel suvel? Parem panen ikka kohe kinni. Oih, titt on meie tekile ilastanud. Kas panen täna voodiriided pessu või homme, kui saab pesu väljas kuivatada?Titt ilastab

Jälgin üsna tihti oma pähe kerkivaid mõtteid. Joogafilosoofias kutsutakse mõttelaineid vrtti ’ks. Laias laastus on meditatsiooni, jooga eesmärk oma meelelainete vaigistamine, et siis näha veekogu põhjas tegelikkust, asjade tegelikku olemust. Ma olin varem ehk fanaatiline selle tõe otsimisel, aga hetkel tundub mulle huvitav nende vrtti de  uurimine. Vahel pean ma endale ka tunnistama, et see vrtti ongi kogu minu tõde ja ma ei suuda sellest läbi minna. Seda juhtub hetkel, mil m

Veider mõelda, et oleme juba pool aastat 22-ruudust majakest ehitanud ja ikka pole valmis jõudnud. Maja pole valmis, aga pakub ka "peaaegu valmis"-kujul rõõmu. Kõige suurem viimase aja rõõm on Arensi köök, mis lõpuks ometi valmis sai ja püsti pandi. Aga siis selgus, et maja on nii viltu, mis viltu (tnks esimene ehitaja), et sokliliist tuli uus lõigata - viltune. Ning alumiiniumist profiil, mis läheb töötasapinna alla - see jäi üldse maha. Ning segisti ei jõudnud õigeks ajaks.

Enamike konfliktide tegelik tuum on hoopis mujal kui see, milles parasjagu jutt käib. Tagantjärele öeldakse tihti, et tüli tekkis pisiasjast. Vedelev sokk, koju hilinemine, vale pilk, pesumasinasse jäetud pesu. Polnudki justkui põhjust! Aga miks sellest sääsest elevant siis sai? Paljud inimesed ei saa aru, et selle pisiasja taga oli jäämäe veealune osa, millest isegi teadlikud ei olda. Vahel arvatakse, et aimatakse, et küsimus oli kümnes vedelevas sokis, seitsmendas hilinemis

Istun oma trepialuses konkus, kus on hunnik riideid, nüüd ka mänguasju, tehnikat ja muud kola. Varem oli siin avarus ja ruum. Nüüd on kõik sassis ja segamini. Kohmitsen riiulil paberivirnade vahelt välja ühe salajase ümbriku – Leopoldi esimene käsitsi kirjutatud kiri mulle. Ma käisin seda kirja kolm aastat tagasi siin konkus korduvalt lugemas. Istusin siin pingil ja vaatasin tema käekirja, aeglustasin lugemise tempot ja püüdsin tunnetada, millise tundega tema neid ridu kirja

Andsin Hiiumaal mõnusaid joogatunde ja tundsin end jälle vanas elemendis, millest pereelu on kaugele viinud. Pärast tundi läks jutt spirituaalsetele praktikatele ja meenutasin aegu, mil ma ärkasin 3.30 varahommikul, tegin 2–3 tundi meditatsiooni, hingamisharjutusi ja joogat, äratasin energiaid ja hõljusin kuskil kosmoses ringi. „Aga nüüd oled sa normaalne ja sööd ikka kommi ka?“ küsis üks osaleja naljatledes. „Nüüd ma söön väga palju komme!“ viskasin naerdes vastu. Mõtlen nüü

Päris huvitav vahejuhtum tekkis, et mõtlesin kohe vahekohtunikke kasutada. Ehk siis – mida arvate loost teie? Üks tundmatu daam, ütleme...

Sõbranna küsis mõni aeg tagasi, et kust tema oma Leopoldi küll leida võiks. See oli väga hea küsimus! Ma usun sellesse, et inimesed, kes juhendavad armastuse tõmbamist ja teevad vastavaid kursusi – neile on lihtsalt (saatuse poolt) antud hea suhe ning selle juures nad arvavad teadvat valemit. Kui nad PÄRISELT teaksid armastuse tõmbamise valemit, siis oleks kõik kursuse-koolituse läbijad 100% pärast suhtes. Aga miskipärast tuleb nii välja, et inimesed on endiselt üksikud. Ma a

Minimaja ehitusega on läinud üle kivide ja kändude. Viimati tegin kokkuvõtte veebruaris, mainides, millise kaose meie ehitaja maha jättis. Seda lapime tegelikult siiamaani. Elektrik tegi oma tööd ära ja õnneks sellega sai laias laastus juhtmemajandus korda. Jätsime aga ripakile torutööd, sest vett ega kanalisatsiooni meie maalapil ei ole ja kui tuleb, siis hajaasustuse programmi abil alles suvel (vesi) või isegi järgmisel aastal (kanalisatsioon). See väike kõrvalejätmine sai

Ma ei taha midagi teha. Kõik on nii raske. Mõtlen, kui hea oleks ära surra – siis saaks puhata. Ma ei viitsi pesta, ei viitsi midagi viisakat selga panna, ei taha mõelda, et peaksin toituma paremini, liikuma rohkem. Tahan ainult maiustada ja istuda. Kõik ajab nii vihaseks. Kõik ajab lihtsalt nii vihaseks. Millelgi ei ole mõtet. Miski ei vaimusta, ei ole huvitav. Ma ei salli oma keha. Minust ei ole midagi enam järel. Kui hea oleks olla surnud. Olen viimase 15 aasta jooksul sel

Mulle jäi meelde üks Osho tsitaat, kus ta rääkis, et kires ja armumises on väga vähe armastust. Olin sellest toona isegi solvatud. Mis mõttes? Kui ma ikka kogu oma hinge teise ette tahan laotada, hõisata Tema nime mägede tipust, jagada kõik endast ära Tema nimel, siis suuremat armastust ei saa ju olla! Aastate jooksul sain ma aga tasapisi aru, mida Osho selle all mõtles. Et suures kires on tõepoolest vähe armastust. Suures kires ehk emotsioonides ärkavad üles kõik meie varase

Kas sa oled hästi kursis oma traumadega ja kipud konfliktides selgitama, et sa käitud NII ja NII, sest et kunagi juhtus NAA? Kas sa ei suuda olla konkreetne, seada selgeid piire ja seetõttu satud ebamugavatesse olukordadesse? Kas sa kipud avameelselt jagama, mis sinu sees toimub? Ja raskemad küsimused. Kas sa kipud kergesti haavuma? Kas sulle tundub tihti, et teised on sinuga ebaõiglased? Kas sa tunned kadedust, kui teistel läheb hästi või teised suisa saavad liiga kergelt ed

Pill tuleb pika ilu peale! Ära hõiska enne õhtut! Õnn ja õnnetus käivad paaris. Õnnes vaata ette, õnnetuses looda. Harva astub õnn talusse, sagedamini kahi külasse. Loen Eesti vanasõnu, mis nõiuvad alati ette kartma kurja, mis võib tulla ja igal juhul mitte nautima seda õnne, mis on , sest küll see kohe-kohe läbi saab. Iga kord, kui ma kirjutan sellest, kui äge kaaslane mul on ja kui palju ma teda armastan, tuleb keegi moraali lugema. „Olge 30, 40 aastat koos – no siis vaatam