Tagasi tavaliseks inimeseks!
- Pamela Maran
- Nov 2
- 3 min read
Olen jõudnud ringiga justkui tagasi algusesse. Kui ma hakkasin kümmekond aastat tagasi Sleeping Yogini lehel lugusid kirjutama, jagasin kas joogapilte või lugusid sellest, kuidas milleski pettusin või mis mind endast välja ajas või mille üle rõõmustasin.
Aastate jooksul läksid need lood üha õpetlikumaks, ja ma ei mõtle selle all midagi üllast või tarvilikku, aga evolutsiooni loomulikku etappi, kus sa mõtled, et sul on vaja inimesi päästa ja sul on selleks kasulikke nippe.
See ei olnud teadlik samm ja ma ei näinud selles oma ego. Ma nägin ainult siirast soovi inimesi aidata ja ma uskusin, et minu kogemus pädeb paljude puhul. Nüüd ma näen, et ma olin oma tavapärasel evolutsioonikaarel, kus on kõik teised maailmapäästjad. Aga see pole lõplik koht.
Mida aeg edasi kulges, seda enam hakkasin tundma enda loodud vastutuse koormat. Et ma peaksin olema täiuslik, HEA, andestav, armastav, mitte tunda emotsioone – sest see on ju normaalne spirituaalse õpetaja puhul.
Samal ajal ma nägin, kuidas kõik teised maailma ajaloo "suurgurud“ on olnud vihased, ärrituvad, vastikud kui ka vägivaldsed. Endale ma ehitasin standardi, kus sellised asjad polnud lubatud.
