top of page

Spirituaalne lõks – „maailm on minu peegel“

Viimase loo kommentaarides ujus välja mõnus teema, mida laiendaksin siin ka ja läheb hästi kokku ühe kirjaga, mis juba pikemat aega ootab vastamist.


Üks naine kirjutas oma murest ja lubas seda avalikult lahata. Toon fookuse ühele osale, mis seisab tihti inimeste murede ja vabanemise vahel. Vähemalt nende inimeste, kes jõuavad minu juurde teraapiasse ja on väga hästi kursis spirituaalsetest teooriatest. Nad on lihtsalt mõistuslikult nii targad ja pädevad, et see on saanud neile takistuseks.


Naine X kirjutas nii: „Ma olen lapsepõlves väga palju haiget saanud ning osad asjad on tänaseks minuga kaasa tulnud. Olen tähele pannud oma triggereid kuid ei oska nendega midagi peale hakata.

Kuidas neid vähendada või kuidas leppida sellega et see juhtus ammu ning lasta sellest lahti?

Need triggerid mõjutavad mu suhteid lastega kui ka mehega omavahelistes suhetes.

Samas on osad triggerid ka väga hästi peidetud, et ma ei saa esialgu arugi mis minuga toimub ja vajan selle analüüsimiseks aega.

Kui ma hakkasin oma tunnetest mehega rääkima, siis tekkis veidi selline manipuleeriv tunne.

Nt kui ma ütlesin et mul on uusi riideid vaja, kuid mees ei saanud sellest aru... sõnastasin et mul on talvel väga külm kui mul ei ole soojasid riideid selga panna ning peale seda läksime mulle riideid ostma.

Või nt kui ta nüüd peaks kuhugi minema ja äike on, siis ütlen et ära jäta mind üksi kuna õues on äike ja ma kardan, aga siis tekib tunne et äkki ma otsin ettekäänet et ta jääks koju vms.


Kõik need lõigud räägivad sisuliselt sellest, et „ma ei või tunda, mida tunnen, sest äkki on see manipulatsioon või vähemalt kindlasti minevikutrauma ning ma pean aru saama, mida ma teen „valesti“, mis on mu „triggerid“, et need ära kaotada; et kaotada ära oma „halvad“ küljed, et siis olla ideaalne inimene.“


Huhh...


Eile kirjutasin oma pahameelest ja tuli päris mitu kommentaari, et küsimus on minu sisemaailmas ja pean ennast vaatlema ja küll siis olukord laheneb. Ja see teooria ei ole sugugi vale. Aga ta on poolik.

Parafraseerin kommentaari, mida ka vastuseks kirjutasin.

Alati ei toimi see „maailm on sinu peegel“-teooria, mis on taaskord üks mehhanism, kuidas valu kiiresti ära saata. „Vaata enda sisse“, „vaata, mida see hoopis sinust räägib“ jne on üks spirituaalsetest lõksudest, millesse võid kinni jääda, et kogu aeg enda seest „süüd“ otsida.

Ma olin tänu sellele teooriale pikalt halvas suhtes, kus ma muudkui vaatasin enda sisse, jälgisin oma tundeid, põletasin neid mantrate abil, praktiseerisin non-stop, kuni lõpuks aitas valul ja suhtel leppida tõdemus, et kuule – kui sul on valus, äkki tuleks lihtsalt piir kehtestada ja edasi kõndida?


Ma analüüsisin, sain vastused, mida vajutati, millise traumaga need olid seotud, milliste hirmudega jne... ja siis? Valu oli ikka seal. Mida siis teha? Äkki on lahendus lihtne – kui sul on pepuauk valus, äkki võtaks selle ora sealt välja ja lõpetaks analüüsimise, kuidas seda valu ära kaotada ja kaotada see analüüs, et tegelikult sa tajud seda valu valuna ainult seetõttu, et see on su sisemaailma peegeldus?


Ma luban nüüd muutustel ise õide puhkeda enda sees. Ehk siis – kui see pidev vaatlemine ja uurimine ei kaota valu ära, siis on see sellest, et see on mehhaaniline ja selle baas on illusioon olla „parem inimene“, olla see, kes ei näe „süüdlaseid väljaspool ennast“, olla see, kes tuleb „ohvrirollist välja“. Ehk siis mõistuslikult manipuleerin end paremaks inimeseks. Sest nii on ju „spirituaalne“. Minu elu on näidanud – see ei toimi. Sest tegelikult pole minus seda valgustumisseisundit, kus on tunnetuslikul (!!!) tasandil arusaam/ kohalejõudmine, et kõik ongi üks ja kõik ongi peegeldus. Kuni see teooria „kõik on üks“ on mõistuslik - ütluste ja pühakirjade baasil vastu võetud – ei tule sellest tulemust. Ja vaadakem endale otsa konstellöörid, terapeudid, ärahingajad, teadjamehed – see ei toimi ka teie puhul. Ikka torkab midagi uut ja uut ja uut. Ning te võite küünte ja hammastega kinni hoida oma teooriast, aga tuleb uus olukord ja ikka saate haiget. Sest see teooria ei valgusta teid tasandile, kus miski enam haiget ei tee. Saite lihtsalt mehhanismi, mida rakendada sellel ühel ja ainsal korral tuhandete tulevaste ees.


Tütar helistas mulle üks päev ja kurtis, et üks X ja tema tütar Y ei võta tema kurtmisi tõsiselt ja ainult naeravad tema üle. Ja ta ütles: „Nad toituvad minu vihast. Kuidas ma saaksin mitte vihastuda?

Ehk siis see vana hea – kuidas ma triggerist lahti saan; kuidas ma oma inimliku tunde ära kaotaksin.


Ja ma vastasin talle: „Sinu viha on signaal, märguanne, et sa peaksid olukorrast eemalduma. Viha on kasulik tunne – nagu valgusfoor, mis aitab liigelda. Sinu asi on väljendada oma tundeid, selgitada, mida sa soovid ja kui sellele ei vastata – eemaldu olukorrast.“

„Aga nad ju ikka naeravad edasi!“ kurtis tütar.


„See on see, mida nemad peavad tegema. Neid sa muuta ei saa. Aga sinu kohustus on öelda, mida sina soovid. Mida nemad sellega teevad – see on nende kohustus. Igaüks täidab oma kohust.“


Rohkem tal pärida polnud.


Oleme jõudnud spirituaalsete teooriatega tõesti teooriatesse, mis panevad meile tohutud kammitsad, kus me peame muudkui kaevama ja analüüsima ennast ega tohi tunda inimlikke tundeid nagu pettumused, viha, haavumine, sest see näitab, et meie „sisemaailmas vajab midagi parandamist“. See on vaid TEOORIA, mis sunnib meid käesolevast hetkest mõistusesse. Enda pimeduse äralükkamisse, ärahakkimisse, ära-analüüsimisse, sest sul on midagi VIGA. Aga kes tahab seda „viga“ parandada? See on ju minu oma mõistus, kes soovib, et ma oleksin veatu, et siis meeldida inimestele.! Mu oma mõistus, kes seda pimedust kannab, tahab iseenda vastu hakata. See pole ju võimalik! Aga me usume seda, sest Buddha kunagi ütles ühe tsitaadi, mida me paari aasta tuhande jooksul oleme muutnud nii mõistuslikuks ja järgime pimesi, seda kordagi lahkamata, kas see PÄRISELT vastab tõele.


Mida PÄRISELT tähendab, et „maailm on su sisemaailma peegeldus“?

Ma luban endal jõuda selleni läbi südame, mitte läbi teooria. Ma ei mängi mängu, et ma olen kohalejõudnu, keda asjad ei ärrita, ei tee haiget.. Ja te, teised spiritualistid, ärge tulge mulle ajama pullikakat, et te kunagi haiget ei saa.


Seega ma luban endal avaneda tasapisi selleni „me oleme üks“ – ja tuleb siis see või ei. Ja ma ei tõmba vägisi kroonlehti lahti, et NÄIDA ilus roos. Kui need kroonlehed on kinni, siis nad peavad kinni olema. Mis siis, kui paljud botaanikaõpikud ka ei selgitaks, kui ilus see lill ikka avatuna on ja kui puutumatu ja püha – kui nupp on kinni, ma luban tal kinni olla. Kui avanen, siis loomulikult, aga mitte seetõttu, et olla, näida täiuslik


Nii et ärge tuhnige lõputult oma „triggerite“ ja „sisemaailma peegelduste“ kallal. Lihtsalt võib-olla – kui sul tekib ebaturvaline tunne, kui mees su õrnal hetkel välja läheb – siis sa peadki ütlema seda, kas või läbi manipulatsiooni, kui sa praegu ei oska teisiti – ja sa lõpetad otsimise, miks sa ikka niiiiii halb inimene oled, et manipuleerid ja üksi kodus ei saa olla. Kui sul on hirm olla üksi, siis on sul hirm olla üksi ja äkki lõpetad traumade kaevamise ning tuled iseenda sees hirmu juurde kohale ja oskad paluda meest su hirmu hoida. Ja äkki see on siis see, mida su hirm vajas, mitte järjekordne analüüs?


Ja kui mind ajavad närvi targutavad mehed ning ma palun neil mitte mu kommentaarides targutada, siis oma sisemaailma põhjuste kaevamise asemel, äkki ma ütlen, et see mulle ei sobi ning ma ei pea veetma õhtu otsa analüüsides, kuidas targutavaid mehi armastama hakata, et siis olla „meeldiv“ ja „õige“ spirituaalne õpetaja?


Äkki asjad vahel lihtsalt on nagu nad on ja me võiksime lõpetada need teooriad ära, mis hoiavad meid distantsil sellega, mis on?

Et kui mul tõesti pepus torgib, siis võtan selle ora sealt välja ega mediteeri end kosmilisele tasandile, kus ma oraga olen üks.


No äkki…

1,252 views0 comments

Recent Posts

See All

Comentarios


bottom of page