Lugesin pikka ja huvitavat intervjuud Jaak Roosaarega, kes Planet24 krahhi järel läbi põles ja psühhoosiga haiglas lõpetas. Kes oma finantsid Planet24 investeeris, sel ilmselt ei tekita see artikkel mingit kaastunnet, vaid pigem isegi veel rohkem põlgust.
Aga ma lugesin Jaagu kirjeldusi ja tundsin palju tuttavlikku. Ma ei ole küll kunagi psühhoosis olnud, aga see teekond sinna on mulle tuttav. Kõik need mõtted ja paranoiad, endale vähidiagnoosi panemine, oma surmast unistamine, raevuhood, millega lähedased pihta saavad, suutmatus magada, üle võlli ärevus ja erutatus, otsustega lahmimine jne. Huhh … Ma tundsin Jaaguga tema tundeid kaasa, tundsin tema mõtteid kaasa. Ning kuigi raskuse avalik tunnistamine annab ühest küljest pehme puhvri, millega empaatilised inimesed sind pattude eest hukka ei mõista – on ta siiski oma kuvandi purunemise valus tunnistamine.
Neid, kes ehitavad üles täiuslikku kuvandit, on praegusel sotsiaalmeedia ajastul meeletult palju. Kes ehitab end üles finantseksperdina; kes terapeudina; kes inimarhetüüpide eksperdina; kes ärksameelsuse guruna jne. Rääkimata mõjuisikutest, kes reisivad, pidutsevad, naudivad maailma rikkuseid ja rõõme, justkui midagi halba neid kunagi ei puudutaks.
Jälgijad, kes fännavad iidolit, toidavad iidoli vajadust hoida üleval oma kuvandit, sest just selle pärast ta ju püünele ja idealiseerituks sai. Iidol peab jätkama oma teed täiuslikuna, eksperdina, rõõmsa ja pühana. „Eksimused“ vormistatakse alati võiduks. „10 nippi, mida ma õppisin miinustesse kadunud portfellist“, „Suhe nartsissistiga valmistas mind ette täiuslikuks kooseluks“ jne.
Ka iga möödapanek on hoopis viide sellele, kui täiuslik ma endiselt olen.
Aga mis juhtub siis, kui mingit õppetundi pole ja krahh on totaalne? Pole mitte mingit väljapääsu ega musta valgeks rääkimist?
Täielik kuvandi hävimine.
Enesetapu sooritanud pedofiilid, pankrotti sattunud ärimehed on üks näide, kuidas inimese mõistus kuvandi hävinemisega toime tuleb.
Psühhoos, depressioon, avalikust elust taandumine on samuti viis, kuidas ehitatud illusioonide purunemisega toime tulla.
Ma saan sellest kõigest aru. Ja tegelikult maadlen ma selle teemaga ka ise enda sees.
Taaskord suur aitähh sulle, et kirjutad nii ehedalt kui on võimalik. Sinu lugusid lugedes tunnen end alati vastu võetud enda poolt. Need lood annavad loa olla nii nagu on praegu. Esimene inimene keda kuulates nii tundsin oli Ram Dass. Hea, et on päris oma Eesti inimene ka olemas, kellega saab olla lihtsalt inimene, midagi püüdmata näida. Olen ka ammu tahtnud proovida hüpnoosi sessiooni aga ei ole leidnud inimest keda usaldaks, nüüd ootan millal sul jälle aega on vastu võtta inimesi. Jõudu, jaksu ja ikka lubamist olla!