Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Ma ei taha midagi teha. Kõik on nii raske. Mõtlen, kui hea oleks ära surra – siis saaks puhata. Ma ei viitsi pesta, ei viitsi midagi viisakat selga panna, ei taha mõelda, et peaksin toituma paremini, liikuma rohkem. Tahan ainult maiustada ja istuda. Kõik ajab nii vihaseks. Kõik ajab lihtsalt nii vihaseks. Millelgi ei ole mõtet. Miski ei vaimusta, ei ole huvitav. Ma ei salli oma keha. Minust ei ole midagi enam järel. Kui hea oleks olla surnud. Olen viimase 15 aasta jooksul sel

Kas sa oled hästi kursis oma traumadega ja kipud konfliktides selgitama, et sa käitud NII ja NII, sest et kunagi juhtus NAA? Kas sa ei suuda olla konkreetne, seada selgeid piire ja seetõttu satud ebamugavatesse olukordadesse? Kas sa kipud avameelselt jagama, mis sinu sees toimub? Ja raskemad küsimused. Kas sa kipud kergesti haavuma? Kas sulle tundub tihti, et teised on sinuga ebaõiglased? Kas sa tunned kadedust, kui teistel läheb hästi või teised suisa saavad liiga kergelt ed

Lappasin telefonist fotosid mitmete aastate tagant, et kustutada ebavajalikke ja korduvaid pildikesi 10 000+ seast. Endale ootamatult sattusin mälestusterajale ja perioodidele, mida ma nüüd hoopis teise pilgu alt näen.

Mul on pärast lapse sündi kaks suuremat kokkuvarisemist olnud ja põhjus on neil olnud üks – teadmine, et minu soovid ja tahtmised ei loe hetkel vähimalgi määral. Raske on aga tunnistada, et see vangla on suuresti minu enda ehitatud.   Vanema tütre sünnist saab peagi 13 aastat ja mul on siiani selgelt meeles, kui raske see esimene aasta oli. Olin valmis uueks samasuguseks versiooniks ning see ka tuli. Taaskord on tegemist ülitundliku lapsega, kes vihkab lutte, kisendab autosõi

Tegin üleskutse paar päeva tagasi, et rahvas annaks nõu, mis värvi juuksed värvida. Sealt jäid silma kommentaarid, mis meenutasid muigega mind ennast mõned aastad tagasi ja mis on minus teatud määral siiani. "Aga mõtle, mis on see sügavam emotsioon, mida sa ei teadvusta, mis sind sunnib muutust otsima!" - kirjutasid isehakanud terapeudid. Ma küsiks vastu - aga miks ma seda tegema peaksin? Kui eesmärk on see, et ma kaotaksin ära soovi midagi endas muuta, siis kui kaugele ma p

Lugesin põnevat teemapüstitust, mille emotsiooni („ma ei salli oma elu“) vast paljud teisedki tunnevad, kuigi igaühe põhjus, miks eluga rahulolematu olla, on erinev.   Teema oli aga selline:   „ Olen abielus, imelise mehega ning meil on kaks last. Ja ma vihkan oma elu, iga päeva, tundi ja minutit sellest. Hommikul ärkan mõttega, et saaks ometi juba õhtul uuesti magama. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas keegi saab laste olemasolu nautida. Hommikul ärkad unisena, sest piisavalt ma

Kõndisime Leopoldiga poes ringi ja ta viitas spordipoele: „Lähme ostame sulle tossud! Su omad on juba kulunud.“ Muigasin: „Ei ole tarvis,“ ja kõndisime edasi.   Ta oli alles hiljuti ostnud mulle hirmkalli tagi ja pusa – lihtsalt niisama. Ei mingit tähtpäeva- või „palun vabandust, et haiget tegin“ indulgentset kingitust.   Mõtlesin hiljem, miks on nii raske vastu võtta, kui keegi „lihtsalt niisama“ tahab midagi head teha või kinkida. Üks lugeja kirjutas sarnasel teemal, kuidas

Leopold oli ligi nädal aega kodust ära välisreisidel, kui me Nööbiga läbisime ellujäämiskursust kodus. Rahutu kahekuune leppis ainult süles olemisega ning loomulikult tuli terve see aeg kiigutada ja õõtsuda. Kuna tema uneaeg on pool 12 öösel, olid mu selg ja kael terve päeva trampimisest tulivalusad, kõrvad huugasid karjetest ja aju otsis paaniliselt unekübetki.   Leopold teadis, et meil on raske ja ma ei kujuta ette, kui palju süüd ja raskust ta seetõttu seal kaugel tundis,

Olen vahel naisteringides kohanud avanemist, kus tunnistatakse pisarsilmi: „Ma olen end kaotanud!“. Ma ei ole sellest päris täpselt aru saanud, mida see tähendab – mis on enese ära kaotamine? Nüüd, seda kogedes, mõistan ma – aa, see ongi siis SEE! Kirjutan „enese kaotamisest“ läbi emaduse, aga viis, kuidas sellest läbi minna, on universaalne. Vahet pole, kas ennast kaotame läbi lahkumineku, lähedase surma, töökaotuse või muu kriisiga – mehhanism on neil sarnane. Tütar saab tä

Olen viimasel ajal üsna palju hinnanguid saanud võõrastelt, kuidas ma oma elu elama peaksin ning see on pannud mind mõtlema selle üle, kuidas ka mina olen teistele jaganud hinnanguid, kuidas nad elama peaksid. Samas olen ma üha rohkem aru saamas, et igaüks peab elama täpselt nii, nagu ta elab, ja minu ettekirjutused tulevad ainult ühest kohast – mõistmise puudumisest .   Mõni aeg tagasi kurtis sõbranna mulle muret, mis minu ülipädeval (nutumärkides) hinnangul tuli tema enda v

Inimesed tuletavad mulle vahel meelde armastamise viise, mida ma kipun unustama. Ma unustan tihti, mida mu lähedastel vaja on ning pakun neile lahendusi ja abi, mida nad tegelikult ei vaja. Õnneks tuletab maailm mulle meelde, mida raskuses olijal päriselt vaja on.

Vaatasin videoklippi, kus „teadlikkuse mentor“ soovitab inimesel end enne korda teha, ja alles siis lastele tärmineid seada. No midagi sellist mulle sellest lühikesest klipist meelde jäi. Laias laastus justkui tavaline spirituaalne nõuanne – tegelege oma traumadega ja probleemidega ning siis suudate ka lapsi traumadeta kasvatada. Ning samal ajal on see oma tões vägagi pinnapealne.   Mida tähendab see sõnum: „tegele oma probleemidega“ või „tee ennast korda“? See tähendab seda,

Lugesin hiljuti üht lugu naisest, kes ütles, et ta vihkab rase olemist. Et ta armastab ja ootab last, kuid ta ei salli, mida ta selle pärast kogema peab. Ilmselt on paljudel rasedatel seda raske mõista – eriti neil, kelle rasedus kulgeb muredeta – ning see mõte tundub isegi et pühadust teotavalt. See on umbes sama, mis öelda, et vihkad lapsi või pensionäre. Nii lihtsalt EI TOHI öelda. Aga ometi ka „ei tohi“ tunded eksisteerivad meis.

Usun sellesse, et ülitundlikkus on midagi, mis meile on kaasa antud. Kuid ülitundlikkus saab võimenduda ärevuseni, kui me kasvame keskkonnas, kus ei osata ülitundlikkust toetada. Olen ka enda puhul pannud tähele mehhanisme, mis on tekkinud lapsepõlve ärevast keskkonnast ja juhivad mu käitumist erinevates olukordades. Mida teha, et endale ülitundlikkusega mitte liiga teha ja millised need ülitundliku inimese mehhanismid on? 1. Üleliigne vabandamine ja selgitamine. Selle

Minus oli kunagi üsna palju viha ja kibedust ja ma ei pea seda seejuures halvaks omaduseks. See on kaitsereaktsioon maailma eest, mis näib ohustav, ohtlik, okkaline. Mida vihasem ma olin, seda enam ma kartsin. Viha kaitseb meid ja see on okei tunne.

Vaatan, kui palju korrutatakse vana head spirituaalset slõuganit „Lase minevikul minna!“ või „Lase halvast lahti!“. Väga palju aastaid oli see ka mulle mantraks. Ainult et pärast mitmeid aastaid hakkasin ma päriselt selle tähenduse üle juurdlema ja mõistsin, et selle korrutamisest ei piisa, et „lahti lasta“.

Olen tohutu suur vaidleja. Või õigemini minus on üks osa, mis armastab vaielda. Kuid see osa on aastatega vähenenud, sest ma olen aru saanud, et selle all on kõigest meeletu soov omada õigust ehk siis tunda - minu hääl loeb. Mina loen.

Olen viimased paar kuud lebanud haigevoodis ja vaim on igati proovile pandud. Iga päev on saanud suureks eneseületuseks.

Puhkame Leopoldi ja tütrega (11) hotellis ning arutame hommikusöögil, kuidas lapsed ahnitsevad nagu kullid jäätiseleti kallal, kus võib...