Olen üle kuu aja olnud tööpostil, mis tundub pigem kolme päevana. Aeg on võtnud kosmilise tempo ja kui ma muidu kipun ise olema ärev kiirustaja, pean ma hammastega ajaliinist kinni hoidma, et järel püsida. Teadmamehed on rääkinud, kuidas spirituaalne teekond on kogu su elu. On see siis pereelu, lapsed, töökollektiiv, sportimine või mis iganes „tavaline elu“, mis ei sisalda Tiibeti koopas hinge kinni hoidmist. Kuigi üks osa minust sellesse usub, on mul olnud mõneti kahju, et m

Vaatasime kaaslasega dokumentaalfilmi „Minu kallimad“ ja algatasime diskussiooni selle üle, kas mul võiks olla ka keegi veel kõrval, kellega äratada liblikaid, treenida vaba armastust ja õppida enda pimedaid tahke. Kõik need on põhilised argumendid, miks teist suhet kõrvale otsitakse. „Ma olen vaba, ma lasen teise vabaks.“ „Teine suhe täidab tühimikke, mida mu kaaslane ei suuda täita.“ „Me õpime isetust, armastuse vaba voolamist.“ Jne.

Olin ärritunud, aga töötasin enda sees iga nüansiga, et keegi väljastpoolt sellega pihta ei saaks. Teised pole süüdi selles, mis toimub minu sees. See on minu töö. Väänasin parasjagu põrandapesulappi kuivaks, kui Leopold tuli selja tagant, kükitas mu juurde ja tegi musi. Pauh! Kõik pinged olid ühe matsuga igavikku hajunud. Sellest väikesest musimatsust. Ma ei oodanud talt tuge, ma ei oodanud milleltki midagi. Ma astusin samme, et ise endaga toime tulla. Järsku oli maailm astu

„Kuhu on kadunud see mees, kellest ma kaks aastat kirjutasin?“ küsisin läbi pisarate Leopoldilt pärast meie järgmist tüli. „Ma ise ka ei tea,“ vastas ta vaikselt. Nööbikese saabumine on meist välja toonud kõige pimedamad urkad ja oleme poolteist aastat piike murdnud. Oleme mitmel korral jõudnud punkti, kust enam koos ei taha edasi minna. Õigemini mina ei taha, sest olen kadunud lootusesse. Mesinädalad on läbi. Esimesed ilusad armumisaastad on möödas. Oleme jõudnud kohta, kus

Aastaid tagasi kohtusin Indias fotograaf Alessandroga , kellega aeg-ajalt oleme siiani mõtteid vahetanud. Vaatasin hiljuti ta videot, kus ta rääkis, et ta tundis end petturina, kuna tema uudisvoog koosneb ainult joogapiltidest ja spirituaalsetest juttudest, kuid nüüd on ta sellest eemale liikunud. Samas oli ta ise suur joogataja, aga pole ammu füüsilist praktikat teinud. Kas ta on seetõttu võlts, et ta ei ela enam joogalikku elu, kuigi ta aastaid seda oma praktikas ja töös vä

Leopold oli ligi nädal aega kodust ära välisreisidel, kui me Nööbiga läbisime ellujäämiskursust kodus. Rahutu kahekuune leppis ainult süles olemisega ning loomulikult tuli terve see aeg kiigutada ja õõtsuda. Kuna tema uneaeg on pool 12 öösel, olid mu selg ja kael terve päeva trampimisest tulivalusad, kõrvad huugasid karjetest ja aju otsis paaniliselt unekübetki.   Leopold teadis, et meil on raske ja ma ei kujuta ette, kui palju süüd ja raskust ta seetõttu seal kaugel tundis,

Õpin viimastel kuudel armastust läbi tohutute raskuste. Läbi kaugenemiste, läbi valude. Õpin ka seda, et mida suurem on mul vajadus olla armastatud, seda enam tuleb mul ka ise armastada.   Nööbike sai just kahekuuseks. Tervet pikka ööund pole ma maganud eelmise aasta juulist. Pea huugab karjetest, mida vahel ei oska leevendada. Kõik asjad jäävad pooleli, sest kogu aeg tuleb joosta. Pooleli jääb söömine, pissimine, koristamine, mõtlemine, rääkimine … elu ise.   Süda, keha, mee

Kuigi mu suhetest nartsissistidega on aegu möödas, tean, kui paljud heitlevad sellega iga päev – ning see on teile! Tagantjärele on mul hea analüüsida, mida oleks saanud-võinud rasketel hetkedel teha. Aga kui on emotsioonid ja isiklik side, on maailm väga ahtake. Olen lugenud terapeutide soovitusi, kuidas nartsissistiga toime tulla, kuid tundub, et paljudel neist ei ole kogemusi, mis tähendab sellises suhtes olemine.   Millised on üldlevinud soovitused tülis? Jääda tülis rahu

Tütar on tasapisi uude kooli sisse elanud, mis tähendab, et ma saan osa jälle uutest lugudest. Kuna mu enda elus just ülearu elamusi pole, jälgin põnevusega, mis tema maailmas toimub ning loomulikult on ka tema lood arendavad ja huvitavad.

Viimased seitse kuud pole olnud just kergete killast ning pidevalt muutuva keha ja terviseprobleemide tuules, peab vaim olema virge, et mitte lootusetusest kokku kukkuda.   Samas – tundub, et meil on vaja vahel lootusetult kokku kukkuda, sest nii saame edasist ehitada tugevamalt pinnalt.   Kirjutasin ligi kuu tagasi oma terviseheitlustest raseduse ajal. Lugesin enne avaldamist loo üle ja kui ma lõppu jõudsin, hakkas mul kuidagi eriti kahju endast. Kuigi mul on kaitsemehhanism

See rasedus on olnud tõeline üllatuste- ja katsumustejada. Püüan uute väljakutsete ilmumisel uuesti ja uuesti avastada nurki, kus ma olen oma illusioonis kinni ja mida peaksin tegema, et alistuda, kuid näib, et Jumal tahab kõik mu nurgad siin turbokiirusel siledaks saada.   Raseduse hädadest olen kirjutanud korduvalt, aga pole vist maininud oma üliaktiivset emakat, mida ma siiani hädaks pole ka pidanud. Emakas on üks võimas lihas, mis hakkab raseduse lõpupoole tegema harjutus

"80% autoimmuunhaiguste põdejatest on naised. Need on haigused, kui immunsüsteem ründab omaenda keha. See juhtub naistega palju rohkem kui meestega. Autoimmuunhaigused on näiteks reumatoidartriit, luupus, krooniline väsimus, fibromüalgia, soolestiku põletikulised haigused. Miks just naised? Neil on kompulsiivne mure teiste inimeste vajaduste, mitte enda pärast; identifitseerimine rolli ja vastutusega. Naised kipuvad alla suruma oma tõelist MINA ja tervislikku viha. Sellised t

Lebasin õhtul Leopoldi kõrval voodis ja ootasin und. Tajusin seda tunnet enda sees, mida tähendab armastava mehe kõrval lebamine, kui kõik on täielikus rahus ja settimises, ning meenutasin seda teekonda sellesse hetke.

Loen just teadlase Brené Browni raamatut „ Atlas of the heart: mapping meaningful connection “, mis annab ülevaate üle 80 emotsioonist, inimlikust tahust. Mulle väga meeldis mõiste „ near enemies “ (lähedased vaenlased), mis mõtestab lähedasi tundeid, millest üks on positiivne ja teine kaldub negatiivsusesse. Näiteks kaastunne ja haletsus; alandlikkus ja enese madaldamine; lootus ja pime optimism.

Puhkame Leopoldi ja tütrega (11) hotellis ning arutame hommikusöögil, kuidas lapsed ahnitsevad nagu kullid jäätiseleti kallal, kus võib...

Ma pole ammu kirjutanud oma kaaslasest Leopoldist, sest meie suhe on üsna sündmustevaene (loe: ei ole draamasid ). Mind ajendavad kirjutama ikka pimenurkade avastamised ja konfliktsed olukorrad, aga oleme koos küllalt läbipaistvalt ja tülideta, mistõttu uurin rohkem teiste draamasid. Kuna Leopoldist on saanud siiski anonüümne staar, pühendan tema fännidele selle loo. Ehk siis – kuidas tõeliselt heasse armastusse jõuda.

Haridus- ja tehnoloogiahiid Mindvalley peab Tallinnas iga-aastast suurüritust Mindvalley University. Oma atmani juhatusel sattusin sinna...

Ma vahel mõtlen, et äkki mu kaaslane Leopold on hoopis Jumal ja ta mängib, et on inimene. Kui ta midagi teeb, ma vaatlen teda päris...

Viimase loo kommentaarides ujus välja mõnus teema, mida laiendaksin siin ka ja läheb hästi kokku ühe kirjaga, mis juba pikemat aega ootab...

Jaan Tammsalu sündmus tuletab meelde taaskord vana tõdemust, et ka kõige pühamaks peetav on lõpuks ikkagi inimene. Ma ei pane talle...