Olen kahe aasta jooksul kohanud oma ebapiisavustunnet rohkem kui varasemas elus üldse. Kuigi ebapiisavustunde osa on meis kõigis olemas, on paljudel võimalus seda osa hoida filtrite all peidus. Koolis oli mul lihtne tunda staarina – osalesin miljonis ringis, käisin pidevalt võistlemas, samal ajal mässasin keskpärasuse vastu, suhtlesin enamasti vanemate kuttidega, kes mind pisarateni naerutasid, ja kõige selle abil tundsin, et ma olen KEEGI. Igal juhul keegi, kes on piisav. Ko

Selle suve kiireim aeg näikse lõppenud olevat. Leopoldi sünnipäeva ajas taga meie maakoha kahepäevane talgutamine, millele tuli kohe otsa minu sünnipäev. Ainult paar sündmust, aga stressi oli kõigega omajagu, et vaat’ paki lõpuks asjad kokku ja koli üksinda koopasse elama. Kuigi need sündmused olid väikesed, siis ma mõistan ennast, miks kogu see kuu algus niivõrd dramaatiliseks kulges.

Jälgin Instagramis psühholoog Nicole LePera postitusi, mis on nagu "Luuüdini paljas" lood, aga palju lühemad, selgemad ja hästi informatiivsed. Soovitan! Täna jäi mulle silma tema postitus, kus ta lahkab people-pleasin g ehk kõigile meeldida püüdva tütre tüüpi ja vastutustundetud poega ning kuidas need teineteise poole tõmbuvad.   Kõigile meeldida püüdev tütar pidi juba väiksest peale tundma vastutust kõikide ja kõige eest enda ümber. Nicole ei kirjuta täpselt, miks see lapse

Ega siin pikemat sissejuhatust tule, sest lugu on taaskord ülisalajane.

Jah, kõik viimseni. Enne kui moraalijüngrid tulevad mulle püha vett pritsima, siis ma täpsustan – inimestena sakime me kõik. Sakkimise all mõtlen ma seda, et me oleme kõik vigased, täis ihasid ja patte … ja ka see on okei.

Lugesin pikka ja huvitavat intervjuud Jaak Roosaarega , kes Planet24 krahhi järel läbi põles ja psühhoosiga haiglas lõpetas. Kes oma finantsid Planet24 investeeris, sel ilmselt ei tekita see artikkel mingit kaastunnet, vaid pigem isegi veel rohkem põlgust. Aga ma lugesin Jaagu kirjeldusi ja tundsin palju tuttavlikku. Ma ei ole küll kunagi psühhoosis olnud, aga see teekond sinna on mulle tuttav. Kõik need mõtted ja paranoiad, endale vähidiagnoosi panemine, oma surmast unistami

Nõu andmine ei ole hoolimine – kuidas nii? Ma annan JUST SELLE PÄRAST nõu, et ma hoolin inimesest!   Ei, see ei ole nii. Ükskõik, kui palju su hea inimese kuvand sellesse ideesse tahab klammerduda ega ole nõus seda isegi mitte vaatlema – nõu andmine ei ole armastamine, ei ole hoolimine. Kui see mõte paneb vastu punnima ja vaidlema – olgu nii. Liigu edasi ja usu oma armastavat südant ning kõik ongi hästi. Kui tahad uurida oma alateadvust, räägime lähemalt.   Püstitasin selle k

Aastaid tagasi kohtusin Indias fotograaf Alessandroga , kellega aeg-ajalt oleme siiani mõtteid vahetanud. Vaatasin hiljuti ta videot, kus ta rääkis, et ta tundis end petturina, kuna tema uudisvoog koosneb ainult joogapiltidest ja spirituaalsetest juttudest, kuid nüüd on ta sellest eemale liikunud. Samas oli ta ise suur joogataja, aga pole ammu füüsilist praktikat teinud. Kas ta on seetõttu võlts, et ta ei ela enam joogalikku elu, kuigi ta aastaid seda oma praktikas ja töös vä

Mul on pärast lapse sündi kaks suuremat kokkuvarisemist olnud ja põhjus on neil olnud üks – teadmine, et minu soovid ja tahtmised ei loe hetkel vähimalgi määral. Raske on aga tunnistada, et see vangla on suuresti minu enda ehitatud.   Vanema tütre sünnist saab peagi 13 aastat ja mul on siiani selgelt meeles, kui raske see esimene aasta oli. Olin valmis uueks samasuguseks versiooniks ning see ka tuli. Taaskord on tegemist ülitundliku lapsega, kes vihkab lutte, kisendab autosõi

Inimesed tuletavad mulle vahel meelde armastamise viise, mida ma kipun unustama. Ma unustan tihti, mida mu lähedastel vaja on ning pakun neile lahendusi ja abi, mida nad tegelikult ei vaja. Õnneks tuletab maailm mulle meelde, mida raskuses olijal päriselt vaja on.

Tütar on tasapisi uude kooli sisse elanud, mis tähendab, et ma saan osa jälle uutest lugudest. Kuna mu enda elus just ülearu elamusi pole, jälgin põnevusega, mis tema maailmas toimub ning loomulikult on ka tema lood arendavad ja huvitavad.

Minus oli kunagi üsna palju viha ja kibedust ja ma ei pea seda seejuures halvaks omaduseks. See on kaitsereaktsioon maailma eest, mis näib ohustav, ohtlik, okkaline. Mida vihasem ma olin, seda enam ma kartsin. Viha kaitseb meid ja see on okei tunne.

Mõtlesin möödunud kevadele, kui saime kaaslasega uudise, et oleme lapseootel. Mõtlesin sellele, et väljaspool antud võrrandeid, ma südames (või oma peas) tegelikult lapsi pole soovinud. Ning mõtlesin ka sellele, miks. Suurim põhjus oli iseseisvus – MINU aeg, MINU keha, MINU soovid ja unistused. Ka see, et ÄKKI-ÄKKI meil Leopoldiga ei vea välja ja siis ma saan teha kannaka ning lihtsalt kaduda ilma et miski meid seoks. Äkki ma tahan viie aasta pärast hoopis Tiibetisse pikale m

Olen tohutu suur vaidleja. Või õigemini minus on üks osa, mis armastab vaielda. Kuid see osa on aastatega vähenenud, sest ma olen aru saanud, et selle all on kõigest meeletu soov omada õigust ehk siis tunda - minu hääl loeb. Mina loen.

Sain hiljuti kommentaari, mis juhatas tähelepanu sellele, kui valesti võib aru saada omaenda pimeduse vastuvõtmist. Meile meeldib kuulda ajutiselt tõstvaid slõuganeid: „Sa oled väekas! Sinu sees peitub Jumal! Oled tugev, ilus, kaunis, imeline olend!“

Ahah, kindlasti tahtsid lugeda lugu selle jobu kohta, kes sulle aastaid haiget tegi ja kui kohutav ta ikkagi on ning kui õige sina oled. Jokes on you ! Meis kõigis on nartsissistlikke jooni. Meis on ka kurjust, perverssust, õelust, julmust, egoismi, nagu ka kõiki häid külgi. Hea viis, kuidas aru saada, mida sa endas väldid, on uurida, mille kohta sa ütled: „Ma küll SELLINE pole!“ või mis sind teiste puhul häirib. Uurime täna osakest nimega nartsissism.

Istusin hiljuti ühe staarhüpnotisööri loengus, kes rääkis, kuidas saavutada elus edu ja rikkuseid. Ühe asjana tõi ta välja enda ümbritsemist positiivsete ja edukate inimestega. Vana hea enesearenguslõugan, et sa oled nende viie inimese keskmine, kes su lähiringkonnas on. Ja siis ta ütles midagi, mille üle ma pikaks mõtisklema jäin. „Seetõttu ma lõpetasin järjepideva töötamise depressioonis inimestega, sest ma tundsin, et see hakkas ka mind mõjutama.“

Viimase loo kommentaarides ujus välja mõnus teema, mida laiendaksin siin ka ja läheb hästi kokku ühe kirjaga, mis juba pikemat aega ootab...

Jaan Tammsalu sündmus tuletab meelde taaskord vana tõdemust, et ka kõige pühamaks peetav on lõpuks ikkagi inimene. Ma ei pane talle...

Sõbranna kirjutas hommikul oma tülist mehega ja kuidas kaasa sulgub teravates aruteludes. Jäin mõtlema, et olen sama ka enda puhul...