top of page

Sina, nartsissist!

Ahah, kindlasti tahtsid lugeda lugu selle jobu kohta, kes sulle aastaid haiget tegi ja kui kohutav ta ikkagi on ning kui õige sina oled. Jokes on you! Meis kõigis on nartsissistlikke jooni. Meis on ka kurjust, perverssust, õelust, julmust, egoismi, nagu ka kõiki häid külgi. Hea viis, kuidas aru saada, mida sa endas väldid, on uurida, mille kohta sa ütled: „Ma küll SELLINE pole!“ või mis sind teiste puhul häirib. Uurime täna osakest nimega nartsissism.


Eluterve ehk eneses vastu võetud nartsissism tähendab enesekindlust, tugevust, tahtejõudu ja elutahet. Kui need tunded võimenduvad, räägime ebatervest nartsissismist, aga loo selguses huvides kirjutan lihtsalt nartsissism.


Nartsissistlikud jooned võimenduvad juba lapsepõlves. Kui lapsele sisendatakse vajadust ise hakkama saada (nt last jäetakse pidevalt üksinda koju ja sisendatakse programm, et ta ei karda, vaid on tubli – st sunnitakse eitama oma õrnust) või laps arendab ise välja liigse enesekindluse, et valudega toime tulla, võib ta liikuda nartsissismi kaitsemehhanismi. Nartsissismi all on tohutu õrnus ja hellus, mida nartsissist peab nõrkuseks ja puudujäägiks, mida tuleb raevukalt kaitsta. Nartsissist loob endale illusiooni, kus kõik teised on probleemi allikad ja tema ise teeb kõike õigesti, sest ta lihtsalt kardab omaenda pimedust nii väga. Ta on võimetu isegi teadvustama, et temas need puudujäägid asuvad, sest kaitsemehhanismist läbi minemine eeldab esialgu tunnistamist, et sul on mehhanism. Paraku ei saa nartsissist aru, et ta on mingi mehhanismi endale ehitanud, sest ta näeb, et ainult teised on vigased.


Kirjutasin väga pika ja põhjaliku vastuse ühele heale nartsissismi näitele, mis kahjuks kustus koos kommentaariga. Sest inimene ei olnud võimeline vastu võtma oma pimedust.

Ta kirus külaelanikke, kes pole teda suutnud vastu võtta, olenemata sellest, kui hea tema on. Ta kirus oma ülekaalulist tütart, keda ta tahaks väga aidata, aga tüdruk pole nõus. Ta kirus kodust õhkkonda, et ta ei saa teha rahustavaid praktikaid. Kirus meest, kes tema nimel ei võimle ning kirus naisi, kes end on käest lasknud (aga vaata, kui tubli mina olen).

Oehh … See avatus on hea eeldus enda pimenurkade vaatlemiseks … või siis eituseks ehk nartsissismiks.

See eelnev kommentaar õhkas seda, et kõik ümberringi on vigased ja peaksid muutuma, et mul oleks hea olla. Seejuures ei suuda kommentaator näha, et ta ei võta vastu oma pimedust, eitades seda. Tema ise ennast vastu ei võta, aga külarahvas peaks; ta tütar peaks olema ideaalkaalus, et ta tunneks, et on hea ema; ta kodus peaksid kõik tekitama temas tunde, et ta võib olla, kuidas tahes ja ta mees peaks hakkama pooleks väänlema, et ta tunneks end ihaldusväärsena. Aga tuum on selles, et ta ise ei taha oma puudujääke näha, kuigi kogu maailm seda peegeldab. Ja peegeldab selleks, et naine jõuaks enesearmastusse (st oma pimenurkade tunnistamisse), kuid selle asemel jõuab ta teiste vihkamisse. Seda tunnevad need külaelanikud, tütar, mees … ning nad ei saagi naist täielikult armastama hakata, kui ta kiirgab vaenulikkust. Nõiaring. Ning naine pole ka valmis muutuseks, sest kõige selle kirjelduse peale kustutas ta kommentaari. Ta ju ootas, et ma ütleksin, mis viga siis teistel on ja kinnitaksin, et tema on hea. Ta ei tahtnud kuulda, et viga on temas. Ja nartsissist ei taha seda kuidagi.


Kui sa ütled nartsissistile, et ta teeb haiget – ta ei suuda seda vastu võtta. Ta kaitseb oma pimedust raevukalt, sest ÄKKI kui ta jagab seda pimedat kohta; kui ta tunnistab, et temas ongi mingi viga, siis ta hüljatakse täielikult. Äkki sa ei armasta enam teda. Kui juba tema ka oma puudujääki näeb, siis näevad ju kõik. Ning see on hukk! See on surm. "Siis ma pigem võitlen selle nimel, et sa näeksid, et ma olen nii ÕIGE ja sina nii VALE. Nii hoian ma kuvandit, et ma olen väärt armastust."

Aga nartsissist ei näe, et selline kuvand tõukab teda teistest hoopis eemale. See meelitab ainult võltsimetlejaid. Neid, kes imetlevadki seda liigset enesekindlust, hooplemist, jutukust seltskondades, humoorikust, raha, võimu, intelligentsi, mis on justkui veatu. Aga nartsissist on oma haavatavuses alati üksi. Suhetes hüljatakse neid, sest nende raevukus pimeduse kaitsmisel on äärmiselt ebameeldiv. Nii nad kasutavad üht suhet teise järel, et korraks luua ühendus, aga ainult sinnamaani, kuni tuleb hakata oma pimedust tunnistama.


Nartsissist ei suuda öelda: „Anna andeks, ma tegin vea. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Kuidas ma saaksin sind toetada?“ Kuigi neil võib olla üksikuid säravaid hetki, siis tavaliselt ilmuvad need siis, kui neil on vaja suhtesse tagasi pääseda ning haavatavus on vaid võte järgmise armudoosi saamiseks.

Meis on kõigis nartsissismi ja see ilmneb kognitiivse dissonantsi päästmiseks. Meie aju on üles ehitatud eitama, et me võiksime teha vigu. Mõistus ei suuda vastu võtta, et probleem on minus. Seega leiab ta kiiresti vabandusi ja loogilisi teid, miks mina olen okei ja teised pole.

Näiteks sa tahad kaalust alla võtta, aga avastad end järjekordset krõpsupakki muukimast. Kaks sündmust on sinu sees ebakõlas. Ning sa leiad siis viisi: väldid süütunnet; põhjendad sellega, et täna on väga stressirikas päev olnud; jagad lubaduse, et sa homme toitud tagasihoidlikumalt jne. Küll sa selle ära põhjendad, miks sa „valesti“ käituda võid. Paranemine on aga see, kui sa tunnistad, et oled tahtejõuetu limusk ja vihkad end selle eest ... ning see on okei.


Raskem variant on siis, kui sa armastad oma kaaslast ning käitud mühaklikult. Kaaslane toob selle äreva vestlusega välja. Sul on taaskord lõhe su armastuse ja juhtunud sündmuse vahel. Siis sa eitad, et sellist sündmust ei toimunud; väänad detaile; püüad oma reaalsust teise pähe väänata (mina küll ei solvuks sellise asja peale – miks sa tühjast sae käima tõmbad); ignoreerid; hakkad teist süüdistama palju suuremates asjades, mida ta kunagi teinud on vms. Paranemine on see, et sa tunnistad, et tegidki haiget, kuigi ei tahtnud. Sest valu ju sündis. Ja vahel me teemegi haiget ... ning see on okei.


Me näeme kognitiivset dissonantsi ka meedias. Nt treener on ahistanud oma õpilast aastaid ning kommentaarides võib lugeda väga palju sõnumeid selle kohta, et probleem oli ikkagi selles alaealises ja miks ta sellega varem välja ei tulnud ja see on lihtsalt laimukampaania jne. Mõistus ei suuda vastu võtta, et armastatud ja edukas inimene võib olla valmis ebameeldivateks tegudeks. Ja me hakkame kiiresti leidma põhjendusi, kuidas ebakõla ära kaotada. Paranemine on see, et ma tunnistan pettumust ja seda, et ma usaldasin tõepoolest vale inimest ning kurjust eksisteerib ilmas ... ning see on okei.


Meie mõistus ei taha mitte kuidagi tunnistada, et me oleme ekslikud või maailmas juhtub eksimusi. Ja nii me põhjendame, ignoreerime, süüdistame-ründame, olles igaüks omamoodi nartsissistlik.

Märkan seda ka endas, kas või pisiasjadeski. Tegime täna kaaslasega köögis süüa ja kuidagi pottide-pannidega sahmides karjatas Leopold järsku. Küsisin, mis tal juhtus. Selgus, et ma olin teda kogemata noaga kätte torganud. Kuulasin oma repliike: „Ma küll ei märganud midagi. Ma isegi ei tundnud, et ma su vastu läksin.“ Meel ei tahtnud tunnistada, et ma olin teisele haiget teinud. Ja nii on tihti ka tülides. Endale tahtmatult me torkame teist noaga – sündmus leiab aset. Ja kas ma nüüd hakkan selgitama, kuidas seda sündmust ei toimunud või ma kohe üldse ei tahtnud … või tunnistan, et see juhtus. Ütlesin lõpuks: „Anna andeks.“ Tunnistan, et ma olen ekslik. Ja see nõuab enesevaatlusvõimet läbi näha, kus ma liigun põhjendustesse.


Kuni on põhjendused, vabandused, eitused, süüdistused – puudub enesevaatlusvõime. Ning seda on kõige parem kontrollida just siis, kui on konfliktolukord ehk meie tõeline võimekus välja tuleb. Ka väga tugeva nartsissistliku mehhanismiga isend suudab rahuolukorras läbi näha oma traumasid, valupunkte, pidada plaane enda arendamiseks, aga tõeline haavatavus ja areng ilmub konfliktis. Siis, kui on kõige valusam. Kas me jääme edasi mehhanismi või heidame kilbi ja raudrüü – selle määrab see hetk, mil need mehhanismid on aktiveerunud. Mitte siis, kui on mugav ja hea.


Seepärast ei tasu konflikte vältida, karta, sest nad on võimaluseks minna sügavamale endasse ja seeläbi ka suhtesse.

Ning on inimesi, kes peavad jääma kilbi ja mõõgaga surmani. Sest nad kardavad nii väga, kuni nad tõesti ei näegi, et neis võiks olla mõni viga. Ja olgu siis nii. Nad ju ainult kardavad, mis siis, et nuga nende käes välgub ähvardavalt. Küsimus on pigem selles, mida SINA teed. Hea valem enda läbi nägemiseks – iga kord, kui ma põhjendan, miks asi on vale – eitan ma midagi endas. Iga kord, kui ma vaidlen ja teises vigu näen – eitan ma midagi endas. Ja kui keegi teine seda teeb – põhjendab, vaidleb, süüdistab – on tal õigus seda teha. Küsimus on minus ja ainult minus.

1,938 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page