Tões elamine
- Pamela Maran
- 3 days ago
- 5 min read
On väga palju neid, kellele ma ei meeldi. Ma tean ka põhjust – ma räägin liiga palju, olen liiga otsekohene või nende vaatevinklist suisa konfliktne. Ning ma olen nendega nõus.
Ma räägin liiga palju ja kirjutan liiga pikalt.
Ma olen otsekohene, kuigi ma enda arust ütlen lihtsalt välja, mis mu mõttes toimub, sest see on minu jaoks normaalsus – ühepalgelisus.
Ning konfliktsus tähendab seda, et ma seisan oma tõekspidamiste, piiride eest ka siis, kui see maksab mu näilise sõbralikkuse ja soojuse tiitli.
Minu jaoks on õiglus olulisem kui sõbralikkus.
Kui ma kaks aastat tagasi rääkisin avalikult tütre koolikiusust, siis ka see samm oli paljudele konfliktne.
Öeldi, et ma teen haiget kiusajatele, koolile. Ma ei teeninud sellega paljude silmis plusspunkte.
Aga ma leidsin, et olulisem on seista õigluse ja headuse eest kui vaikida.
Vaikne inimene meeldib kõigile.
Ta ei vaidle vastu, ta tegutseb nurinata, ta naeratab, kui südames on raske.
Vaikset inimest on kerge paljudel armastada.
Aga need paljud ei näe hinda, mida vaikne inimene enda sees maksab.
Ta neelab üksinda alla oma kurbuse, viha, frustratsiooni ja muutub üha vaiksemaks kui ka väiksemaks.
Kui ma olin noor ja naiivne, siis ma arvasin, et vaiksed ongi head ja rahulikud inimesed. Siis ma õppisin psühholoogiat tundma ning avastasin, et vaiksed lihtsalt kannatavad omaette, tundes täpselt neid samu tundeid, mida kõik ülejäänud lärmakad väljapoole elajad. Nad lihtsalt elasid neid enda sees.
