Ameerika jälgib praegu õõvastuse, ahastuse, viha kui ka kaastundega Lindsay Clancy kohtuprotsessi. Naine tappis oma kolm väikest last ja püüdis ka ennast tappa. Esimene reaktsioon oli kõigil raev Lindsay vastu. "Õudne inimene. Koletis. Surmanuhtlus!" Ja siis hakkas kooruma loo taust. Clancy käis psühhiaatrite, erakorralise meditsiini arstide ja vaimse tervise õdede vastuvõttudel ning proovis mitmeid erinevaid raviskeeme. Mõne kuu jooksul kirjutati talle järjest välja vähemalt

Lahkuminek. Süda on purunenud, aga samas on kergus. Ja siis hakkab tulema filtreid, maske, millega tõde matta. „Ta oli nartsissist.“ „Ma ootasin mehelt, et ta mind parandaks, mind armastaks. Aga ma pean enne olema ise tervik, ennast ise armastama. SIIS saab tulla see õige. See oli karm õppetund.“ „Keegi ei saa mind armastada mind minu eest. Ta oli mulle peegliks mu enesehinnangule. Ma nüüd näen seda, et ma pean end ise rohkem väärtustama.“ „Ma õppisin seda, teist, kolmandat …

Kõik inimesed meie elus on ajutised ilmingud ja määratud kadumisele. Mõni kaob pärast koos veedetud aastakümneid üks hingetõmme enne...