Sain esimest korda emaks rohkem kui 14 aastat tagasi. Olin siis 23. Tundsin iga pisimagi valepöörde pärast süütunnet. Süütunnet, et ma kergesti ärritusin; süütunnet, et ma nutsin väsimusest ja lootusetusest. Süütunnet, et ma pole piisavalt rahulik, soe, armastav, see ja teine.

Leopold kirjutas hiljuti pika loo, kuidas ta proovis Nööbikest vankrisõiduta (sest ta uinub ainult vankris) magama panna ja see lõppes katastroofiga – Nööp tegi talle peaga PAUHH, ja kuigi Leopoldi ninast tuli ohtralt verd, siis luumurrust ta seekord pääses. Leopold küsis oma loo lõpus, et kas teie lapsed uinuvad vähe rahulikumalt või on samasugused kraaded. Ja mitu vastust ta oma küsimusele sai? 1­–2. Kümned ülejäänud andsid talle aga soovitusi, kuidas ta peaks last hoopis m

„ Laste saamine… see on kõige suurem proovikivi suhtes. Kuhu see proovikivi meid viib – kas viib edasi kokku või hoopis lahku – ei tea, “ lausus Nechayeva paar päeva tagasi meedias. On palju paare, kelle suhte teeb laps tugevamaks, aga on palju neid, kelle jaoks lapse tulek viib suhte kuristiku äärele. Neist viimastest ma täna kirjutan, sest rohkem kui 10 aastat tagasi olin ma toonase abikaasaga kuristiku äärel ja sealt alla me koos lendasimegi. Olen taas kohas, kus viimased

Head imelist ja terviserikast uut aastat kõigile! Olen vist tasapisi 1. jaanuari vaimu jõudnud, kuigi kuupäev näitab juba teist numbrit. Kasutaksin siinkohal toredat Leopoldilt õpitud väljendit, et öelda, kuidas pühad kadusid seekord nagu sitt lehma ihust. Sest peaaegu sõna otseses mõttes nii ka läks. Jääb vaid loota, et sellest sitast saab tulevikuks üks igati asjalik väetis!   Jõuludel olime äsja koju jõudnud ja tõmbasime korraks hinge. Eks ikka selleks, et kohe siis pööras