„ Laste saamine… see on kõige suurem proovikivi suhtes. Kuhu see proovikivi meid viib – kas viib edasi kokku või hoopis lahku – ei tea, “ lausus Nechayeva paar päeva tagasi meedias. On palju paare, kelle suhte teeb laps tugevamaks, aga on palju neid, kelle jaoks lapse tulek viib suhte kuristiku äärele. Neist viimastest ma täna kirjutan, sest rohkem kui 10 aastat tagasi olin ma toonase abikaasaga kuristiku äärel ja sealt alla me koos lendasimegi. Olen taas kohas, kus viimased

Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Olime Leopoldiga meie suhte alguses pikalt mõnusa vabagraafiku peal – ärkasime, mil tahtsime, uinusime, mil tahtsime, logelesime kodus, aeg-ajalt oma projektide pärast sinna-tänna sõites. Aga alati KOOS. Meil oli täielik vabadus. Seejärel sündis Nööbike. Tema röövis suure osa meie vabadusest, kuigi meil oli võimalus enamasti kahekesi seda väikse lapse kasvatamise koormat jagada. Kui ma nüüd üle mitmete aastate jälle kontoritööle läksin, tundub, et me jookseme kohati teineteis

„Kuhu on kadunud see mees, kellest ma kaks aastat kirjutasin?“ küsisin läbi pisarate Leopoldilt pärast meie järgmist tüli. „Ma ise ka ei tea,“ vastas ta vaikselt. Nööbikese saabumine on meist välja toonud kõige pimedamad urkad ja oleme poolteist aastat piike murdnud. Oleme mitmel korral jõudnud punkti, kust enam koos ei taha edasi minna. Õigemini mina ei taha, sest olen kadunud lootusesse. Mesinädalad on läbi. Esimesed ilusad armumisaastad on möödas. Oleme jõudnud kohta, kus

Sain Leopoldilt sõbrapäevaks kaardi, kus ta tänas meie teede ristumise eest ja kirjutas lõppu: „ Armastan sind igavesti “.   Jäin selle üle mõtlema – igavene armastus.   Neid sõnu lugedes tekkis ilus ja turvaline tunne. Keegi, kes tahab MULLE täielikult pühenduda, mitte häma mingit „ega-me-tulevikku-ette-tea“-juttu. Keegi, kes on päriselt kindel minus ja meis, mitte kõlguta jalgu, kuni tuleb „keegi parem“. Teate ju küll, et on naisi, kellega koos elatakse ja siis on naised,