Pärast kihlumist on kahest ajajärgust rääkimata – kõige esimestest muljetest lähedaste poolt … ja sellest, mida me seni oleme jõudnud teha. Kõigepealt kihlusjärgsed hetked. Planeerisime hoidja tollel õhtul viieks tunniks Nööbiga. Leopold venitas sellest kodus ära pool tundi, sõitmisele kulus tund ja juba oligi meil järel kolm ja pool tundi. Tundus samas piisav, et pikemad vestlused maha pidada.

Vaatasime lagunevat veskihoonet teisel pool kallast, mille asemele pidi kerkima kord meie elumaja. “Ei saa ikka alla anda. Tuleb see maja igal juhul siia püsti panna!” ütles Leopold resoluutselt.

23. märts on meil igal aastal eriline päev ainult MEIE jaoks. Päev, mil me kohtusime ja meie lugu hakkas lahti rulluma.

Mu viimase aja päevad on möödunud armumisseisundis ja seda kahel põhjusel …

Leopold oli nädal aega iga päev tööl hommikust õhtuni. Tundsin, kui ta öösel voodisse tuli, mõlemad liiga väsinud, et sõnagi vahetada. Hommikul läksin ma tööle enne tema ärkamist. Mõnel päeval nägime mõneks hetkeks, aga enamasti olime mõlemad tööga hõivatud. Õhtuti mässasin Nööbiga, kes selle kõige keskel kaheseks sai. Vähemalt sünnipäevahommikul saime koos laulda ja torti süüa, kui ma jälle tööle läksin ja Leopold õhtuks taas kadunud oli. Sellised nädalad on lapse sünnist sa

„ Laste saamine… see on kõige suurem proovikivi suhtes. Kuhu see proovikivi meid viib – kas viib edasi kokku või hoopis lahku – ei tea, “ lausus Nechayeva paar päeva tagasi meedias. On palju paare, kelle suhte teeb laps tugevamaks, aga on palju neid, kelle jaoks lapse tulek viib suhte kuristiku äärele. Neist viimastest ma täna kirjutan, sest rohkem kui 10 aastat tagasi olin ma toonase abikaasaga kuristiku äärel ja sealt alla me koos lendasimegi. Olen taas kohas, kus viimased

Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Olime Leopoldiga meie suhte alguses pikalt mõnusa vabagraafiku peal – ärkasime, mil tahtsime, uinusime, mil tahtsime, logelesime kodus, aeg-ajalt oma projektide pärast sinna-tänna sõites. Aga alati KOOS. Meil oli täielik vabadus. Seejärel sündis Nööbike. Tema röövis suure osa meie vabadusest, kuigi meil oli võimalus enamasti kahekesi seda väikse lapse kasvatamise koormat jagada. Kui ma nüüd üle mitmete aastate jälle kontoritööle läksin, tundub, et me jookseme kohati teineteis

„Kuhu on kadunud see mees, kellest ma kaks aastat kirjutasin?“ küsisin läbi pisarate Leopoldilt pärast meie järgmist tüli. „Ma ise ka ei tea,“ vastas ta vaikselt. Nööbikese saabumine on meist välja toonud kõige pimedamad urkad ja oleme poolteist aastat piike murdnud. Oleme mitmel korral jõudnud punkti, kust enam koos ei taha edasi minna. Õigemini mina ei taha, sest olen kadunud lootusesse. Mesinädalad on läbi. Esimesed ilusad armumisaastad on möödas. Oleme jõudnud kohta, kus

Sain Leopoldilt sõbrapäevaks kaardi, kus ta tänas meie teede ristumise eest ja kirjutas lõppu: „ Armastan sind igavesti “.   Jäin selle üle mõtlema – igavene armastus.   Neid sõnu lugedes tekkis ilus ja turvaline tunne. Keegi, kes tahab MULLE täielikult pühenduda, mitte häma mingit „ega-me-tulevikku-ette-tea“-juttu. Keegi, kes on päriselt kindel minus ja meis, mitte kõlguta jalgu, kuni tuleb „keegi parem“. Teate ju küll, et on naisi, kellega koos elatakse ja siis on naised,