Lugesin hiljuti ühe ema lugu, kes kirjeldas, kuidas ta pärast teise lapse sündi musta auku vajus. Depressiooni kuvand on üldiselt eluisu kaotamine või tegevusetus. Vähe räägitakse depressiooniga kaasnevast raevust ja vihast, mis on pigem aktiivne emotsioon ega seostu depressiooniga. See ema kirjeldas viha oma laste vastu, soovi neid adopteerimisele anda, viha nendega tegelemise vastu ning lõputuid süütundeid nendest tunnetest. Lõpuks pöördus ta arsti poole, kes diagnoosis sün

Ma ei taha midagi teha. Kõik on nii raske. Mõtlen, kui hea oleks ära surra – siis saaks puhata. Ma ei viitsi pesta, ei viitsi midagi viisakat selga panna, ei taha mõelda, et peaksin toituma paremini, liikuma rohkem. Tahan ainult maiustada ja istuda. Kõik ajab nii vihaseks. Kõik ajab lihtsalt nii vihaseks. Millelgi ei ole mõtet. Miski ei vaimusta, ei ole huvitav. Ma ei salli oma keha. Minust ei ole midagi enam järel. Kui hea oleks olla surnud. Olen viimase 15 aasta jooksul sel

Kogen iga mõne aasta tagant depressiooniperioode, mida olen neid ka siin kajastanud. Mõnes mõttes on depressioon saanud mulle sõbraks, kuigi mul läheb alati väga kaua aega, et teda ära tunda. Sõber on ta mulle seetõttu, et näen depressiooni kui vana olemisviisi purustajat, millest koorub alati mingi teistsugune versioon minust. Depressioon kui kõige senise kadumine, hukk, suremine, mis on ängistav, segadust tekitav lõputu pimedus, kus kõik hea on kaotanud tähenduse. Ja samas

Lugesin pikka ja huvitavat intervjuud Jaak Roosaarega , kes Planet24 krahhi järel läbi põles ja psühhoosiga haiglas lõpetas. Kes oma finantsid Planet24 investeeris, sel ilmselt ei tekita see artikkel mingit kaastunnet, vaid pigem isegi veel rohkem põlgust. Aga ma lugesin Jaagu kirjeldusi ja tundsin palju tuttavlikku. Ma ei ole küll kunagi psühhoosis olnud, aga see teekond sinna on mulle tuttav. Kõik need mõtted ja paranoiad, endale vähidiagnoosi panemine, oma surmast unistami

Lugesin üht lugu naisest, kes sügavas depressioonis käis terapeudi juures, kes talt küsis, mis tema suurimaks raskuseks on. Tundus justkui tobe, aga naine vastas, et pesemata nõud. Need vedelevad tal nõudepesumasinas, aga selle käimapanemiseks peaks enne nõud üle loputama, aga ta ei suuda sedagi teha. Terapeut küsis, miks ta siis kaks korda ei või nõudepesumasinat tööle panna, ning see oli naisele valgustav hetk – aga tõesti, miks mitte? Depressioonis on raske ka enda pesemin

Saan igas kuus kirju inimestelt, kes tahavad teraapiasse tulla ja on üks läbiv tüpaaž, keda ma pea et kunagi vastu ei võta. Mitte seetõttu, et nad oleksid mulle vastumeelsed või ma ei viitsi nendega tegeleda, aga seetõttu, et kohtumine teeks neile rohkem kahju kui kasu.

Käisin üle pika aja emal külas ja sellest kujunes omamoodi teraapiaõhtu, mis ka mind ennast valgustas. Olin tema pool koos oma 12-aastase tütrega – see oli kolme põlvkonna naiste kohtumine lookas laua taga ja pärast seda leiva luusselaskmine südamepuistamistega.

Küsisin viimati, mis teemad lugejaid huvitavad ja nii otse kui privaatselt tuli üks teema, mida erinevate nurkade pealt esitati. Rasked saatuselöögid, tunne, et põhi on lähedal, lootusetus, hirm, eluväsimus.

Istusin hiljuti ühe staarhüpnotisööri loengus, kes rääkis, kuidas saavutada elus edu ja rikkuseid. Ühe asjana tõi ta välja enda ümbritsemist positiivsete ja edukate inimestega. Vana hea enesearenguslõugan, et sa oled nende viie inimese keskmine, kes su lähiringkonnas on. Ja siis ta ütles midagi, mille üle ma pikaks mõtisklema jäin. „Seetõttu ma lõpetasin järjepideva töötamise depressioonis inimestega, sest ma tundsin, et see hakkas ka mind mõjutama.“

Mul oli joogaõpetajatega koosolek mõni aeg tagasi. Panin projektori käima ja näitasin tühja Wordi lehte. „See on minu ettevalmistus...

„Sa oled paksuks läinud!“ ütles sõber mulle. „Jaa, olen kursis. Olen ju suvi otsa masendunult diivanil istunud,“ ütlesin talle...

Ma nutsin täna üle pika aja. Vihast ja jõuetusest. Kolmapäeval sõitsin 100 km Tallinna, koosolek, siis otse joogatundi andma, teine...