Oleme Leopoldiga siirdunud kõige stressirikkamasse perioodi meie koosoldud aja jooksul. Nööbike on oma pooleteist eluaastaga endiselt kaunis titake, andmata hetkekski asu. Mina püüan uuel tööpostil tegutseda valguskiirusel, et kolme kuuga, mis on jäänud kontserdimaja avamiseni, kõik olulised ja seni seisnud tööd, tehtud saaksid. Samal ajal olen prioriteetide sekka tõstnud sporditegemise, et stressi maha laadida, püsida mõistusel ja tunda end kehas hästi. Seejärel lohisen järe

Mõnede teemade puhul mul on hea meel, et neid saavad lugeda vähesed väljavalitud, sest on lugusid, mida mul on vaja enda jaoks kirja panna, aga on liiga isiklikud ja valusad, et massidele järamiseks saata. See on üks selline neist lugudest.

Käisin üle pika aja emal külas ja sellest kujunes omamoodi teraapiaõhtu, mis ka mind ennast valgustas. Olin tema pool koos oma 12-aastase tütrega – see oli kolme põlvkonna naiste kohtumine lookas laua taga ja pärast seda leiva luusselaskmine südamepuistamistega.

Tasapisi jõuab kätte aeg, mil Tütar siirdub noorukiikka. Näen temas nii last kui ka kujunevat eraldiseisvat üksust. Muutused toovad kaasa...